Mesindus on üha populaarsem tegevusala, kuid paljud ei tea, et isegi ühe mesitaru pidamisega kaasneb kohustus see registreerida.
Mesilaste pidamisega kaasneb kohustus mesitarud registreerida
Veterinaar- ja toiduameti pressiteenistuse teatel on mainitud nõue kehtestatud vajadusest, et mesilaste taudide korral oleks võimalik rakendada ühtseid tõrjemeetmeid ning ära hoida haiguse levik. Kui taudistunud piirkonnas asub mesila, mille kohta järelevalveametnikel andmeid pole, võib tauditõrjel tehtud töö registeeritud mesilatega osutuda nullilähedaseks, sest hoolimatu mesinik levitab enda teadmata taudi edasi.
Veterinaar- ja toiduameti loomatervishoiu, loomakaitse ja söötade osakonna juhataja Harles Kaubi sõnul jätavad paljud hobimesinikud mesila registreerimata teadmatusest. «Ka ühe taru puhul lasub mesinikul registreerimise kohustus, mis kaitseb kõigi mesindusega tegelevate inimeste huve,» kõnes ta.
Registrisse kantud mesilate asukohad on ka põllupidajatele avalikult kättesaadavad. Põllumajandusministri määruse järgi peab taimekaitsevahendi kasutaja teavitama kavandatavast taimekaitsetööst vähemalt 48 tundi enne taimekaitsevahendiga pritsimise alustamist seda isikut, kes on oma mesila olemasolust teada andnud ja kelle mesilaspered asuvad kuni kahe kilomeetri kaugusel põllust, kus taimekaitsevahendit kavatsetakse kasutada.
Harles Kaup on kokku puutunud ka hirmuga, et pärast mesila registreerimist hakkavad ametnikud sinna sagedasti visiite tegema. «Sellisel kartusel pole kindlasti alust. On tõsi, et veterinaar- ja toiduameti järelevalveametnikud kontrollivad kõiki tegutsevaid mesilaid, kuid kontrollkäike tehakse mõistlikkuse piires. Praegu kehtiva korra alusel käiakse mesilas valdavalt üks kord kolme aasta jooksul.»
Mesilasperede kaardistamine hõlbustab mesinike, põllumajandusameti, PRIA ning veterinaar- ja toiduameti omavahelist koostööd.
Üksikasjalik info mesilate registreerimise kohta on veterinaar- ja toiduameti koduleheküljel ning PRIA veebilehel.