Tarvastu vallas kaalub mitu maaperet linnukasvatuse lõpetamist, sest rebaste, tuhkrute ja hulkuvate koerte tõttu kipub see mõttetuks muutuma.
Väluste rebastele meeldib sulelistega maiustada
5. juuli 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase kuu jooksul on mitmes majapidamises tulnud nende hävitustöö tagajärgedega kokku puutuda.
Väluste mees Peeter Kukk ütles, et tema 11 kanast on järel vaid üks. «Nägin mitu korda õue peal rebast ja et kanad kadusid ühekaupa, on üsna kindel, et see oli just reinuvaderi töö,» rääkis ta. «Aia alla olid augud ka sisse kaabitud.»
Peeter Kukk ütles, et kuna tema majapidamine on metsade keskel ning teda pole tihti kodus, on rebastel hea rahus toimetada. «Enam ma kanu pidama ei hakka — siin on see üsna mõttetu!»
Tema naaber Hugo Harik oli mõne nädala eest pidanud kannatama veel suuremat laastamistööd. Nimelt jäi ta ühe ööga ilma hauduvast hanest koos munadega ning 25 kanast.
«Ainult sulepuru jäi järele, kõik muu oli ära viidud,» kirjeldas ta. Harik seetõttu rebase kurja kätt ei usu. Tema teada krahmab rebane vaid ühe linnu hambusse ning seljakotis ta miskit kaasa ei võta.
Harik kahtlustab kuritöös hulkuvaid koeri, keda on Väluste kandi ohtrasti. Neid on ta mitu korda oma jänesepuuride juurest eemale kupatanud.
Haisuloom käis maiustamas
Mustla lähistel Vanausse külas elav Juhan Pihlapuu nägi ühel hommikul oma lauta minnes õõvastavat vaatepilti. Nimelt olid kõik tema 28 kana tapetud ning veriste kaeltega maha jäetud. Samuti oli loojakarja läinud emahani. Eluga pääsesid vaid üks emahani ning kaks kanapoega.
Pihlapuu arvas, et veretöö oli toime pannud tõhk. Ta oli seda elukat oma talu maadel näinud ning teda oli kohatud ka poolteise kilomeetri kaugusel naaberkülas.
«Räägitakse, et tuhkur laseb paha haisu, millest linnud uimaseks muutuvad, ning siis asub ta välgukiirusel tegutsema,» kõneles Pihlapuu.
Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna spetsialist Peep Männil ütles, et hambajälgede järgi on võimalik alati tuvastada, mis loom on linde murdmas käinud.
Suuremal hulgal murravad tema sõnutsi kärplased, nugised või tuhkrud. Et edasisi kahjusid vältida, tuleks kiskjad kinni püüda või kui veretöös kahtlustatakse koeri, teha kindlaks, millised koerad on kahju teinud.
Juhan Pihlapuu on püüdnud tuhkrut lõksuga ja proovinud mürgiga, aga miski ei ole aidanud. Laut on tema ütlemist mööda hästi kaitstud, nii et koerad või rebased sinna ligi ei pääse.
Rasked talved tegid oma töö
Peep Männil kummutas arvamuse, nagu oleks praegu Eestis väga palju rebaseid. «Neid on vähem kui paar aastat tagasi. Kahel viimasel raskel talvel ei saanud nad hiiri kätte ning seetõttu on järelkasv väiksemaks jäänud.»
Spetsialist möönis, et hulkuvad koerad on Eestis suur mure. «Mõni aasta tagasi oli juhtum, kus nad kahel korral jänesekasvandusse pääsesid, seal puure lahti kiskusid ja suure hulga jäneseid tapsid,» kirjeldas Männil.
Ta lisas, et metsloomad murravad enamasti toiduks, ent koerad teevad seda instinktide mõjul enamasti hasardist ja lõbu pärast ning kui koeral on kodus paremat süüa, siis linnuliha talle ei maitse.