Süüa tuli kiiresti

«Kui see supilõhn oleks udu, ei näeks keegi midagi,» ütles 16aastane Kaarel lauljate ja tantsijate toitlustuspunkti astudes.

Peoliste toitlustamine oli sel aastal korraldatud teisiti. Kui varem söödi vabas õhus, siis seekord pidid kõik osalised einestama mahtuma Eesti Näituste C-halli.

Orkestriliikme Marise meelest oli tegemist lausa sõjaväelise korraga. «Öeldakse täpselt, kuhu istuma peab, toit tuleb kiiresti ära süüa ja kibekähku tuleb ka väljuda — nagu käiks mingist masinast läbi. Aga supp ise on väga hea.»

Suuremad sööjad suutsid portsjoniga üsna kiiresti hakkama saada, kuid noorematele käis tulikuuma supi kiirsöömine üle jõu.

«Ma ei saa ju nii kiiresti süüa — kuum on!» kurtis üks väike tantsija oma sõbrannale. Nii lendasidki tema ja sõbranna poolik supitops prügikasti, sest hääl kõlaritest korrutas järjepanu, et süüa tuleb kiiresti ja oma koht kärmelt vabastada.

Gümnaasiumiõpilane Kelli oli natuke õnnetu, et talle jäätist ei jätkunud. «Aga veel rohkem kahju on väikestest lastest: väga paljud jäid jäätisest ilma! Öeldi, et rühma esindaja tuleks võtaks kastiga jäätist. Aga kui rühmas on vähem inimesi kui kastis jäätisi? Igaüks võib ju rühma juhendajat mängida,» oli tüdruk korralduses nördinud. Ta lisas, et tema ostis sõbrannadega pärast söömist ise jäätist.

Osalejatele pakuti eri päevadel nelja suppi: seljankat, hernesuppi, rassolnikut ja lihapallisuppi, ning selle kõrvale, nagu peab, leiba ja saia.