/nginx/o/2011/07/04/656596t1h10e8.jpg)
«Sihh-sahh, sihh-sahh, sihh-sahh,» laseb Sulev Viies luisul kärmelt mööda vikatit joosta. Ikka taha ja ette, taha ja ette ning nii mitu korda järjest. 60aastane vikatimees on seda kunsti vallanud ligi poolsada aastat, kuid kardab, et järeltulevad põlved unustavad vikati sootuks.
Aastakümneid tagasi oli Viiese perel suur heinamaa, mis oli kodust kümme kilomeetrit eemal. Soojal suvel asuti teele juba varavalges, kella nelja või viie ajal, et kell kuus saaks tööle asuda. Vikat peos, hakkasid loogu võtma nii noored kui ka vanad.
«Üks läks ees, järgmine pidas viis-kuus meetrit vahet ja läks oma reaga järele. Siis poisid tüdrukutele ikka naersid, et varsti tulen löön sulle kanda. Nii töötati kibekiiresti ennelõunani,» meenutab Viies aegu, mil tema oli vaid veidi vanem kui kümneaastane.
Kauem kui kella üheteistkümneni ei lubanud lõõskav kuumus ja kurjad parmud heinalistel enamasti töötada. Siis tehti paaritunnine paus, kinnitati keha ja oodati päikese vajumist. Kui kõige kurjem kuumus oli möödas, niideti samas tempos hilise õhtuni.
Niita tuleb ikka rahulikult ja tasapisi
Sulev Viies sai vikatihoidmise enda sõnul selgeks kümne- või üheteistkümneaastaselt. Esialgu harjutas ta koduõues, kus tera pahatihti maasse tungis ja vikat kuidagi käes ei püsinud, kuid juba suve lõpuks läks niitmine poisil tunduvalt lihtsamalt. Õppida tuli oma vanematelt ja teistelt maainimestelt, kellest enamik kasutas Viiese sõnul vikatit kui käepikendust.
«Maainimesed oskasid omal ajal kõik niita, sest masinatega tehti heina väga vähe. Kunagi olid hobuniidukid, aga need seisid kolhoosiajal enamasti kasutult ja niitmas käidi ikka vikatiga,» meenutab ta oma lapsepõlve.
Pärast ligi poole sajandi pikkust praktikat oskab Sulev Viies öelda, et niitmise juures on palju olulisi tegureid. Ühtviisi tähtsad on nii tööriist kui sellega tegutsemise meetodid.
Näiteks ei tasu mehe sõnul ülearu rapsida, sest nii väsib kiiresti ja tekivad hooletusvead. Parem on minna ühtviisi rahulikult ja veenduda, et vikat iga kõrre korralikult läbi lööb. Kui niita mättalisel pinnasel nagu Viies omal ajal, siis on rahulik tempo veel eriti oluline.
«Kaua sa jõuad seda mätast taguda. Ikka püüad tööd teha nii, et jõudu säästaks ja õhtuni vastu peaks,» lausub ta.
Mees räägib, et kuigi suviti joosti ringi paljajalu, tuli omal ajal kolhoosi määratud heinamaal niita kõrge säärega kummikutes, sest harimätaste vahel peitsid end rästikud, kelle salvamine tõi heinateosse ebameeldiva pausi. Ta ei eita, et töö oli raske, kuid ometi oli selles ka midagi mõnusat.
Õhtul pisteti vikat vette likku
Õige vikat on nii Sulev Viiese kui tema kakskümmend aastat vanema õe Vilma Kõverjala sõnul paraja pikkusega ja kerge.
«See on minu jaoks liiga pikk ja raske,» räägib Vilma Kõverjalg ja osutab tööriistale, millega peajagu pikem vend loogu võtab. Tollele on vikati vars ehk lüsi hoopis lühike. «See pulk peaks olema kuskil siin,» näitab Viies, et löekark võiks niites asuda vasaku käe küünarnukist pisut kõrgemal.
Vikat telliti Viiese jutu järgi omal ajal tavaliselt Rootsist, sest sealsed terad olid kõige paremad. Lüsi tehti sellele kergest, kuid paindlikust puidust, näiteks toomingast. Leidus ka tammevarsi, kuid pigem laiadel ja rasketel võsavikatitel.
Lüsi kinnitati nõukogude ajal jämedat traati ümber vikati ja varre kerides, kuid tänapäeval kasutatakse selleks lihtsat klambrit. See variant pole Sulev Viiese hinnangul pooltki nii hea kui vanade eestlaste meetod.
Harilikult on lüsi küljes ka kaks pulka, niinimetatud löekark ja löepulk, millest niitja kinni hoiab. Saarlaste lüsi on aga vaid ühe pulgaga ja vasak käsi toetatakse varre otsale.
Õhtuti ja töökatkestuste ajal pidi Sulev Viiese sõnul vikati kindlasti vette kastma. Siis püsis lüsi niiske ja vikat ei hakanud nõtkuma. «Kui lõtkus, siis läks vikat õieli ega võtnud midagi. Siis kontrolliti seina najal, kuidas vikati ots kannaga võrreldes on, ja kinnitati paremini,» meenutab mees.
Vikat asetati võrdlemiseks vastu majanurka, millele tehti vikatikannaga väike täke. Siis tõmmati samasse nurka ka vikati ots, mis ideaalis pidi olema kannast paar-kolm sentimeetrit madalamal. Nii ei võtnud vikat liiga palju ette ja niitmine oli kergem.
Niitmisest raskem kunst on Sulev Viiese kogemuste järgi hoopis vikati teritamine. Selle omandamine võttis mehel tunduvalt kauem kui vikati enda käsitsemise tundmaõppimine.
Mooduseid, kuidas luisku mööda tera liigutada, olevat Viiese kirjeldust mööda mitu ning kõik teritamist selgeks ei saavatki. «Alustad ikka kanna poolt ja liigud aga ettepoole. Teed ühe korra ära, tõmbad tera heinaga puhtaks ja siis alustad luiskamist,» õpetab Viies.
Pärast tuleks tera õrnalt näpuga katsuda. Niitjate sõnul on eriti tähtis see, et kannaosa oleks terav, sest see lõikab kõige rohkem. Luisata tuleks kolm-neli korda korraga ja kasuks tulevat ka see, kui üle päeva tera vikatinoaga lõigata.
Ainult valitute vallatud kunst
Kui hein oli maha niidetud, pidi seda Sulev Viiese sõnul paar korda ümber pöörama. Vihmase ilmaga tuli loogu kauem kuivatada ja heinategu venis pikemaks. Kui aga hein oli piisavalt kuiv, koguneti kuhjategemiseks. «Esmalt tehti saadud, kuhu läks umbes kümme suurt hangutäit heina, ja siis veeti need kuhja juurde kokku,» jutustab mees.
Vilma Kõverjalg meenutab, et kuhja ei lastud tegema mitte igaüht, sest see oli peen kunst ja kaalul oli palju. «Kord ei saanud onunaine minna ja siis paluti mind. Ma ei olnud seda tööd varem teinud ning siis alt õpetati, kuhu rohkem panna ja kust ära võtta,» räägib naine. Tema esimene kuhi sai korralik ning kuigi selle tipp sadas pisut läbi, kõlbas suurem osa siiski loomade toidulauale anda.
Nii Kõverjalg kui Viies kinnitavad, et kuhja tegemine oli nagu täppisteadus.
Keskele pandi kõrge post, mida aitasid sirgena hoida orijalad. Nende ümber hakati kasvatama kuhja, mis pidi olema igast küljest täpselt ühepikkune ega tohtinud kuidagi loperdama hakata.
«Kui kuskil tekkis mingi kühm, siis sadas läbi ja pool kuhja oli raisus,» räägib Kõverjalg. Selle vältimiseks riisuti kuhja külgedelt, et lohakalt pandud ja lahtine hein maha pudeneks.
Kui kõik korralikult tehtud, libistasid tegijad end nööriga mitme meetri kõrguse kuhja otsast alla ja nende kätetöö jäi sinnasamma lund ootama.
«Hein veeti koju siis, kui lumi juba maas. Küüni heinte vahele visati veel soolagi, mis pidi kõik niiskuse endasse imama ja saagi kuivaks jätma,» kõneleb Viies.
Mees nendib, et tänapäeval teevad kunagise käsitöö ära masinad, mille keeratud rullid seisavad heinamaadel aastaid.
Õue niidavad vikatiga vähesed, sest uhke murutraktor ja tavaline niiduk jätavad muru pehmemaks. Kohti, kuhu niidukiga ligi ei pääse, niidavad õiged mehed Viiese sõnul aga ikka vikatiga. Need, kes kunsti ei oska, pidavat haarama trimmeri järele.
«Tagantjärele mõeldes on kõik üks romantika. Midagi halba ei meenugi. Tead küll, et ta raske oli, aga ikkagi oli ilus. Nüüd käivad noored jõusaalis, vanasti polnud seda vähemalt heinateo ajal tarvis. Kunagi tehti ka vili vikatiga, aga see on juba täiesti teine aeg.»