Kurikuulsast natsipesast on saanud restoran koos fotonäitusega

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kui ilm on selge, avaneb mäe otsas kõrguva Kotkapesa juurest maaliline vaade alla orgu. Seekord ilm matkajaid ei soosinud.

FOTO: Juhan Kallas

On neljas päev Austrias ja ees terendab reisi pilvedele lähim sihtpunkt — 1834 meetri kõrgusele kaljutipule rajatud kunagine natside võimusümbol, Hitleri Kotkapesa.

Sisestan koordinaadid GPS-i ja ootan. Ekraanile ilmub kiri: «Teie sihtpunkt ei ole teie eelistustega ligipääsetav.» Üritan navigaatorit petta ja sisestan eelistuseks jalakäija režiimi. Vastus on leebem, kuid eravalduse ja keelumärk jäävad. Vähemalt lähedale pääseb.

Usaldame GPS-i ja alustame sõitu. Teed on sellised, nagu Austria Alpides ikka, ehk kihutamine pole soositud.

Inimtühi paik

Märkame ühel ristmikul politseipatrulli ja kindluse mõttes küsin Kotkapesa kohta. Meeste inglise keel on üllatavalt hea ning nad ütlevad, et sõitku me aga sama teed edasi. Siis lobisevad viisakusest veel veidi ja jutu lõpetuseks rõhutavad, et sihtpunkt pole Austrias, vaid Saksamaal. Ei kõla hoiatusena, vaid pigem kui vabandus: nemad on Hitlerist priid. Tõepoolest, teema on tundlik ja selle paiga reklaami eriti ei kohta.

Tee muutub kitsamaks ja kõrvad annavad märku kõrgusest. Vahepeal avanevad vaated on aga sedavõrd võrratud, et mägiteehirmud ununevad.

Jõuame Obersalzbergi õhtupoolikul. Nii inimtühja paika poleks küll oodanud, üksnes lähedal asuvas külalistemajas on mõni teenindaja. Lähen luurele, selgitamaks hõredat rahvastatust, sest eelinfo kohaselt peaks Kehlsteinhaus ehk Kotkapesa olema avatud juba mai algusest.

Turiste üles vedavate eribusside kassade kohal jookseb punane kiri: tee puhastustööde tõttu taastatakse bussiliiklus homme. Kui homme, siis homme. Ehkki on ka jalgsimatkajatele mõeldud ülesminekurajad, otsustame bussi kasuks. Hiljem selgub, et teevaringu tõttu oli suletud ka Kotkapesa ise, nii et õhtune üritus sinna jõuda oleks võtnud vaid tohutult energiat — vähemalt paar tundi ronimist, kui uskuda infostendi.
6,5 kilomeetrit mägiteed

Hommik on paljutõotav ja seda eelkõige ilma poolest. Päike särab koos Alpidega.
Jätame auto parklasse ja ennäe imet, eilne inimtühjus on minevik. Plats on täis busse ja autosid, lisaks tsiklid. Tõeline rahvaste Paabel: jaapanlased, ameeriklased, näpuotsaga musti ja muidugi eri kandi eurooplasi.

Võib-olla reklaami vähesuse tõttu ongi huvi nii suur. Küsin kassast kaks piletit, antakse üks, peal kinnitus kahe täiskasvanu kohta ja täpne väljumisaeg. Säästlikud need sakslased. Täpsed ka, buss väljub minuti pealt.

Mägitee on kohati väga järsk ja kitsas, laiust on sellel vaid neli meetrit, pikkust 6,5 kilomeetrit. Laskuvad ja tõusvad bussid mahuvad üksteisest mööda vaid selleks tehtud taskutes. Läbime viis tunnelit, üks neist tundub päris pikk. Veel on vaade võrratu. Veel sellepärast, et pilvisus tiheneb. Kuigi bussijuhid on kurvides pedantselt täpsed, lööb nii mõnigi risti ette.

Ilm mängib mäkra

Ligikaudu poole tunni pärast on buss üles jõudnud ja pilvisus veelgi tihedam. Nüüd tahaks küll päikest ja vaateid, sest kõrgust on ligi paar kilomeetrit ja all imeilus Köningssee järv. Aga ilm ei ole täna meie poolt.

Rahvas tormab bussidest. Jaapanlased, nagu tavaliselt, pildistavad kogu aeg midagi, et siis kodus vaadata, kus nad ära käisid.

Pilte teen minagi. Sissepääs tunnelisse ja 124meetrine tunnel äratavad aukartust ka tänapäeval. Sees on rõske ja niiske. Kui juba kohaliku marmoriga vooderdatud tunnelist nõrgub ajalugu, mis siis veel üleval oodata.

Lootsin, et ehk on seal mõni valvuriks kehastunu, mundris ja säärsaabastes, automaat õlal, ning väljastab Ausweis’e, aga ei, natsisümboolika on nii tabu, et isegi mõte sellest on keelatud. Ka liftisaatja pole kahjuks ajastukohaselt riides ja meenutab oma univormiga mõne odava hotelli portjeed.

Lifti võlvlaega ooteruum on samuti marmorist ja lift ise tundub kullatud. Tegelikult on see hoolikalt läikima löödud messing. Lifti kell ja telefon paistavad rariteetsed, nagu ka Veneetsiast pärinevad peeglid. Kogu selle imposantsuse mõte oli sisendada aukartust. Tundub, et toimib, sest inimesed on väga vaiksed. Jõuan salamahti mõne klõpsu teha, enne kui liftisaatja selle rangelt keelab.

Lõpuks oleme kohal, lift peatub ja inimesed voolavad välja. Liigume majas ringi ja tõdeme, et see on suures osas muudetud restoraniks, mida ehib Itaalia diktaatori Benito Mussolini Hitlerile kingitud punasest marmorist kamin.

Napp väljapanek

Päikeseterrass on akendega kinniseks ehitatud ja seal on avatud püsifotonäitus Kehl­steinhausi ajaloost. Fotosid on nii paiga rajamisest kui Hitlerist ja partei kõrgematest juhtidest, rääkimata teistest ajaloolistest isikutest.

Tulles endisest Nõukogude impeeriumist, kus punaajalooteemalistes muuseumides vaat et valvuritädigi kannab pilotkat ja Beria näpitsprille, mõjub Kehlsteinhausi eksponeerimine tervikuna väga tagasihoidlikult. Peale eelnimetatud fotoekspositsiooni ei viita miski siin kunagi valitsenule ja valitule.

Tundub, et sakslased ei saa kuidagi üle ajaloost, mida ometi ju muuta ei saa. Oodanuks rohkem teatraalsust, lavastuslikke ekspositsioone ja elutervemat suhtumist, mitte põdemist ühe psühhopaadi tegude pärast. Muuseum selleks ongi, et näidata, mis kunagi on olnud.

Liigume edasi. Jaapanlased on marmorpiitadega ukse blokeerinud ja pildistavad lõpmatult ust või üksteist, võimatu on aru saada ja võimatu on läbi pääseda. Tohutult palju on inimesi ja tunglemist. Edasi Hitleri armukese Eva Brauni tuba, mis on mööblist ja muust sisustusest täiesti tühi.

Kotkapesa on endiselt pilvedesse mattunud ja Eva Brauni toast avaneda võivad hunnitud vaated jäävad meie eest varjatuks. Liigume tagasi restorani, mis sumiseb ärajoodud õllest, sekka kõlavad ameeriklaste hõiked. Pääseme üles ja sealt õue. Hakkab kergelt sadama ja tundub lootusetu vaadet näha. Teeme mõne tiiru mäe otsas, majast üles- ja allapoole.

Sadu tiheneb ja suundume lifti ootesaali. Alla sõitjaid on nii palju, et peame mitukümmend minutit järjekorras ootama. Taas tunnel ja siis juba tugev vihm. Registreerin allasõiduks piletid ja aega parajaks tehes turgutame end kuuma kohviga. Nahksed tsiklimehed libistavad õlut.

Kuulen kõrvalt soome keelt ja teen juttu. Soomlasest härrasmees on tulnud koos emaga, rentinud Münchenist auto ning eelmisel päeval varingu tõttu tagasi sõitnud. Täna proovis siis uuesti. Jutu käigus leiame mõlemad, et oodanuks rohkemat kui restoran ja fotonäitus. Aga lõpuks tõdeme, et nähtud see on — ühe hullu kuulus pesapaik.

AJALUGU

1935. aastal valmis Austria Alpide mägikuurortis Obersalzbergis uuendatud kujul saksa diktaatori Adolf Hitleri residents, mis nimetati Berg­hofiks.
• Kehlsteinhaus ehk Kotkapesa rajati Berghofi ühe osana ja see oli mõeldud partei kingitusena Adolf Hitlerile tema 50. sünnipäevaks. Idee ja teostuse taga oli Hitleri parteikaaslane Martin Bormann ning maja valmis arhitekt Roderich Ficki juhendamisel.
• Kotkapesa koos sinna viiva (kaljudesse lõhatud) teega, kaljusse rajatud 124 meetri pikkuse tunneliga ja püstloodis 124 meetrit sõitva liftiga valmis 1939. aastal. Kõik see võttis aega 13 kuud, tee rajamine nõudis 12 inimelu ja kogu kupatus läks maksma nüüdses arvestuses 150 miljonit eurot.
• Hitler käis Kotkapesas esimest korda 16. septembril 1938 ja üldse kokku 17 korda. Ajalooallikate andmeil pelgas ta lifti. Kotkapesa oli mõeldud eriti tähtsateks vastuvõttudeks ja kandis ametlikult nime D-Haus — diplomaatiliste kohtumiste maja.
• 1943. aastal ehitati Berghofi maa-aluste punkrite kompleks, et kaitsta Reich’i kõrgeid tegelasi õhurünnakute eest. Punkrid olid ühendatud maapealsete rajatistega ja pidid tagama elutegevuse pikaks ajaks. Veel aasta enne sõja lõppu tähistas Hitler Berghofis suurejooneliselt oma 55. sünnipäeva.
• Briti kuninglikud õhujõudud pommitasid 1945. aasta kevadel puruks kõik Berghofi ehitised, ka Bormanni ja Göringi majad, kasarmud ja teenindava personali hooned ning maa-alused rajatised. Kotkapesa oli aga liitlaste pommitajatele liiga väike sihtmärk ja jäi terveks.
Allikas: Tiit Jürmann

Tagasi üles