MÕNI AEG TAGASI lülitasin hommikul kella nelja paiku sisse Viasat History kanali, kus näidati parasjagu dokumentaalfilmi Rootsi diplomaadist Raoul Gustav Wallenbergist. Inglaste kahetunnine linateos andis sellest end üpriski noore mehena diplomaatia ajalukku jäädvustanud pankuridünastia esindaja traagilisest saatusest põhjaliku ülevaate.
Targad ja rahulolevad riigiisad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USA ülikoolides õppinud ja elunautleja kuulsusega noorepoolne mees lähetati neutraalse Rootsi Kuningriigi esindajana Ungarisse, mis oli hitlerliku Saksamaa valduses.
Filmist võis aduda, et selle suunamise taga võisid olla ka juudi rahvusest mõjukad pankurid ja teised asjaomased isikud, kes oskasid hinnata Wallenbergi keelteoskust ja suhtlemisvõimet.
Diplomaat andis fiktiivse Rootsi passi kümnetele tuhandetele Ungari juutidele, kes pääsesid tänu sellele koonduslaagri põletusahjust.
KUI PUNAARMEE Budapesti «vabastas», ei osanud Wallenberg venelastest ohtu aimata ja jäi lihtsameelselt liitlasi ootama. Marssal Konev aga laskis rootslase Moskva rongile eskortida ning pärale jõudis too juba vangina.
Edasi on tõepärased andmed Wallenbergist üpris lünklikud, kuid inglaste filmist on arvukate venelastest tunnistajate ütluste põhjal võimalik järeldada, et ta oli Gulagis elus veel viiekümnendate aastate keskpaiku, kui mitte hiljemgi.
Isake Stalin lasknud ta panna niinimetatud säilitusrežiimile ja oodanud pikki aastaid Rootsi valitsuselt nimeka vangi kohta mingitki järelepärimist või tema vabastamise taotlust. Kuid rootslased vaikisid aralt ja lömitavalt, kartes Stalinit vähimalgi moel häirida.
Otsene süü langeb ka Wallenbergi suguvõsale. Raoul Gustavi isa oli ammu surnud, tema kaks onu aga tundsid oma ärihuvidele märksa kasulikuma olevat, kui vangistatud hõimlane kadunuks jääkski.
Nüüdsama tuli Moskvast teade, et Mihhail Hodorkovski, kes on juba kümmekond aastat Vene türmides kükitanud ja enamasti puhtpoliitilistel põhjustel taas süüdi tunnistatud, saadetakse Moskvast ära kuskile kolkavanglasse, kus ta avalikkuse tähelepanu alt eemale jääks. Gulag kestab teisenenud maal tänapäevani.
Pühapäeval löödi Vene teleprogrammides kõlavalt lokku 18. Venemaa päeva tähistamise teemal.
President Medvedev andis 12 kultuuri- ja teaduskorüfeele riikliku autasu, peaminister Putin ülistas riigi arengut. Ühtlasi teatas ta, et sügisel tõstetakse lausa kolmandiku võrra õpetajate palku. Kõige sellega kaasnevat mõistagi demokraatia igakülgne täiustumine ja silmapaistev edu õigusriigi arendamises.
Otsesõnu meenutab see kõik propagandavahtu seitsme- ja kaheksakümnendatel, kui korrutati ühtse nõukogude rahva ja arenenud sotsialismi lõplikust väljakujunemisest. Aga ühtaegu aeti pühapäeval politsei nuiahoopide nätsudes Moskvas laiali opositsioonirühmituste protestikogunemine.
ÜSNAGI LÄÄGET enesekiitmise jutupidu võis hiljuti ETV-s näha ka meie suvelinnast Pärnust, kus oli koos Reformierakonna koorekiht. Räägiti, et küll see pisike eesti rahvas on alles taevaliku õnnega koos, kui tal on nii targad ja riiki uhke tuleviku poole juhtivad poliitikud.
Meie rahandus on parimas korras, varanduslik kihistumine aina vähenevat. Euroopa ja lausa kogu maailm imetlevat väikest Eestit ning rahvas on oma juhtidega rahul. Mõistagi kuuluvad need juhtpoliitikud Reformierakonda.
Seda, et tulumaksu langetamise roosasid propagandameloodiaid liiga kauaks leierdama jäänud plaat on ammu kulunud ja katki, ei paista nad märkavat. Õhukese riigi kuningas on ju ammuilma peaaegu alasti, kuigi targad riigiisad tema imekaunist rüüd kiidavad.