ÜTLEN KOHE, lause ja teksti alguses, et kirjutaja kirvest sundis haarama päev-paar enne noorte laulupeo finaali kõlanud riigikogulase Valdo Randpere erakanalites tehtud avaldus, et Siiri Sisaski ja Peeter Volkonski «Mis maa see on» ei sobi kuidagi. Et see on liiga masendav ning seetõttu poliitiliselt ebakorrektne. Et riigil läheb hästi ning see võiks olla kajastatud. Vabandan ette, et protsesse vältida, aga niisugune see sõnavõtt tundus.
LAULUPIDU VAADATES oli hea tunne, kui noored esinesid ja hõigati välja Tonio Tamra, Ando Kiviberg, Riho Illak, Aarne Saluveer ja Leie juurtega Tauno Aints. Samuti siis, kui kõlasid Tarvastu vendade Johansonide laulud ning pildis särasid Viljandi torupillilaagri juhid Cätlin Jaago ja Sandra Sillamaa.
«Koolijazzi» maskott Reigo Ahven pakkus lauluväljakult nii armsaid vahepalu ja «Koolijazzile» hoo andnud Siim Aimla dirigeeris rokkorkestrit. Kauneid äratundmisi oli veel ja vabandan, kui kellegi nime lausumata jätsin.
Rahvamuusika ploki ajal tajusin kuklas arvutimaailma tekkivaid ilkuvaid internetikommentaare, nagu kirjutatakse üle kümne aasta korraldatud torupillilaagri kohta: et jälle need viljandlased tulevad oma rahvamuusikaga. Tunamullust vabariigi aastapäeva ei taha kommentaaride pärast meenutadagi.
LAULUPEO LÕPPFAASIS oli ka haridusministri tervitus, mille koostaja nime tahaksin teada. Esitaja sai mahalugemisega aga hakkama. Kordagi ei tekkinud ühtsustunnet: ikka «meie», ikka «te». Tulite, laulsite, tantsisite ja meil oli seda tore jälgida. Ministri edastatud sõnumis oli piir tajutav. Ju see on osa tema suhtumisest. Siirusest ja vaimustusest oma rahva üle oli asi kaugel.
Kui keegi arvab, et olin muuskavalikust sillas, siis tegelikult see nii polnud. Kuidagi kohatu oli kuulda, kuidas kaaretäis noori laulis, et «Mul on su elu vaja, mul on su rahu vaja, mul on su hinge vaja». Tekkis tunne, et vampiirid lähenevad. Andestatagu mu nostalgia, aga niipalju kui tean ja mäletan, oli see Alendril väga isiklik lugu. Mingi respekt oleks teretulnud, aga samas olid lauljatel selle laulu ajal pisarad silmis.
ALATI VÕITE arvata teisiti, aga rahvusringhääling tegi veenva ülekande. Ei olnud moosisai, oli erinevaid emotsioone ja mis seal salata, mõnes kohas tungis läbi ekraani tuppa üksjagu noorte reporterite higi. Tulemus sai aga tervikuna ehe. See oli võimas, kui te muidugi televiisori heli tolmuimejaga ei blokeerinud. Mina oskasin pühapäevasest ülekandest saada tasuta elamuse.
OMA MÕTTEAVALDUSE tahan siiski seostada Valdo Randpere ennatliku nördimusega. Olen nõus asjasse süvenemata allkirja andma, et kui tehakse laste ja noorte laulu- ja tantsupidu, on tegijail alates peateemast ja seda arendavast muusikavalikust konkreetne pilt. Ning peo taustajõuks oli minu meelest väga intelligentne seltskond. Riigikogulane Randpere, kes on sisse laulnud ühe kauni laulu 1980. aastate algul, ei peaks sellest kultuuriteost liiga hoogu sattuma, vaid usaldama tegijaid.