Riigikogus läbis kolmapäeval esimese lugemise eelnõu, mille vastuvõtmise korral kaoks poliitilisele välireklaamile aktiivse valimiskampaania ajal kehtinud piirangud. Lihtsustatult öeldes võiks erakonnad muudatuse kehtestamise järel taas linnatänavad hiiglaslike plakatitega üle ujutada.
Mõnda aega kehtinud kitsenduste tühistamisele andis mäletatavasti tõuke õiguskantsler Indrek Teder, kes näeb neis vastuolu põhiseadusega. Ka põhiseaduskomisjoni reformierakondlasest liige Igor Gräzin on öelnud, et tema arvates on praegu tegu demokraatliku ühiskonna kohta selgelt liiga jõhkra keeluga, mis piirab jämedalt sõna-, trüki- ja poliitiliste vaadete vabadust.
Selliste sõnade nagu «jõhker», «räige» või «ahistav» kasutamine on praeguses kontekstis selge liialdus. Erakondadel on piirangutest hoolimata ka praegu piisavalt võimalusi oma sõnum valijatele teatavaks teha, mistõttu on mõne poliitiku püüe ennast tagakiusatud märtrina näidata lihtsalt halenaljakas.
Küll aga on õigusriigi seisukohalt põhjendatud küsimus, kas valimiskampaanias kasutatavaid vahendeid saab käsitleda eraldi kõigist teistest reklaamidest. Kas bussiootepaviljoni seinal rippuv parteireklaam on midagi kardinaalselt teistsugust kui näiteks kaupluseketi, sideteenuste firma või panga plakat? Ühest vastust on siin väga raske anda.
On selge, et mida vähem keelde ühiskonnas kehtib, seda parem ja pealegi võib küsida, miks valimisreklaamid on kampaania kõrghetkedel keelatud tänavatel, aga mitte televisioonis ja raadios, kus need on kohati veel agressiivsemad. Teisalt pole kahtlust, et hiigelplakatitele keskenduv kampaania mõjub paljudele kodanikele tülgastavalt, soodustab inimeste võõrdumist võimust ning ohustab seeläbi demokraatiat üldiselt.
«Sakala» peab vajalikuks rõhutada, et ükskõik milliseid mängureegleid valimisseadus ka ei sätestaks, on kampaania iseloom lõpuks ikkagi poliitikute endi kujundada. Mida vähem keskendutakse loosungite lehvitamisele ja klantspiltide kleepimisele ning tähtsustatakse sisulist diskussiooni, seda kasulikum riigile.