Hais võtab Köstis hingetuks

Reoveepuhasti avati Köstis 2005. aasta juunis ning sellest ajast alates on Kösti elanikke häirinud puhastist tulev hais. Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Viimastel päevadel on Tartu poolt Viljandisse tulijaid tervitanud vänge lehk, mis pärineb veepuhastusjaamast. Kösti elanikud kurdavad, et nad on haisu kannatanud aastaid.

Jakobsoni tänava äärse külalistemaja Alice omanik Koit Kissa pidi paar päeva tagasi oma klientidele selgitama, et hingemattev hais ei tule maja torustikust, vaid linna piiril paiknevast veepuhastusjaamast.

See, et piirkonna inimesed ei saa ilusa ilmaga terrassil kohvi rüübata, vaid peavad kinniste akende taga toas passima, ajab Kissa marru.

«Viljandi süüdistab Eksekot, et see oma lägaga haisutab linna, aga tegelikult teeb ise sedasama,» kurjustas ta.

Karja tänaval elava Mirjam Leemeti jutu järgi on olukord masendav. Tema kinnitusel pole võimalik soojadel kevad- ja suvapäevadel aias tegutseda, sest veepuhastusjaama hais võtab igasuguse isu nina välja pista.

«Kohe, kui on kuumad ilmad või suurem sadu, lööb haisu üles. Ilusate ilmadega tahaks väljas olla ja aias nokitseda, aga see hais ei lase. Aknaid ei saa ka lahti teha,» kurtis Leemet.

Viljandi Veevärgi juhataja Toomas Porro sõnul tuleb hais reomuda segamisest, mida tegemata jätta ei saa. Nimelt on Viljandis nagu enamikus Eesti veepuhastusjaamades kasutusel tehnoloogia, mis näeb ette reoveest settinud muda komposteerimist lahtisel alal.

«Reoveest tekib reomuda ja sellest jääkmuda, mis pumbatakse settepaakidest välja ning laotatakse platsile. Seal segatakse see tugiaine, näiteks põhuga ja lastakse laguneda,» kirjeldas Porro.

Viis päeva kestev protsess nõuab hapnikku ning kui hapnikusisaldus kahaneb ja muda temperatuur langeb, tuleb segamine ette võtta kaks või kolm korda nädalas. Palava ilma ja linna poole puhuva tuulega tähendab see Porro ütlemist mööda seda, et hais levib Kösti. Veevärgi juhataja täpsustas, et kohalikke häiriv lehk oleks palju hullem, kui muda ei segataks ning hapnikupuuduses tekiksid hoopis mürgised gaasid.

Kösti veepuhastusjaama ehitamise ajal Veevärki juhtinud Kaido Pitkäärti sõnul peaks mudatöötlus ideaalis olema haisuta, kuid iga viga toob kaasa ka leha.

«Minu ajal ka haises vahel, sest meil polnud õiget segajat ja pidime seda laenama. Nüüd on jaamal see olemas ja segada saab õigel ajal,» rääkis Pitkäärt. «Kui tehnoloogiast kinni pidada, on võimalik hais miinimumini viia.»

Päris ära kaotada pole ebameeldivat lõhna tema väitel võimalik.

Porro ja Pitkäärt kinnitasid, et haisust saaks lahti, kui muda komposteeritaks kinnisel alal, kuid see on kümneid kordi kallim kui praegune tehnoloogia. Niisugust komposteerimisviisi kasutatakse Tartus. Sealne veepuhastusjaam on siinsest viis korda suurem ja läks maksma ligikaudu 19 000 000 eurot.

Kuigi Viljandis oleks tehnoloogiat võimalik muuta mitu korda väiksema summa eest, pole see Toomas Porro ütlemist mööda siiski võimalik, sest jaama ehitamiseks võetud laenude tasumine on veel pooleli ja uute laenude võtmine pole tema kinnitust mööda mõeldav.

Kaido Pitkäärt rääkis, et veepuhastusjaama Kösti sillale Mädajärvele ehitades võeti arvesse tuuleroosi. See näitas, et kuigi sageli tuul jaamalt linna poole ei puhu. Kui veepuhastusjaamal isiklikku mudasegajat ei olnud, viidi reomuda ka prügimäele, kus seda segati ja kuivatati.

Toomas Porro sõnul on Viljandi Veevärk viimasel ajal mõelnud muda äravedamisele, kuid ta pole kindel, kas seegi annaks soovitud lahenduse. «Ekseko veab ka oma läga linnast viie või kümne kilomeetri kaugusele, aga Männimäel ikka haiseb. Kui Viljandi reomuda komposteerida sama kaugel, pole kindel, et hais linna ei jõua,» nentis ta.

Kaido Pitkäärt on sama meelt. «Kõik see läheks mõnel määral kallimaks,» ütles ta.

Veepuhastusjaamast vaid kiviviske kaugusel paikneva Motokeskuse töötaja Rein Kessler on oma jutu järgi tihti segaduses, kas haiseb Ekseko või veepuhastusjaam. Tema kinnitusel on olukord tänavu hullem kui varem ja linn peaks kiiresti midagi ette võtma. «Aga kuidas saab sitahaisu piirata?» lausus noormees nõutult.