Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/21/15732803t1h2c40.jpg)
/nginx/o/2008/11/14/93787t1h8048.jpg)
Europarlamendi sotsiaaldemokraadist liikme Katrin Saksa hinnangul lubab Barack Obama valimine Ameerika Ühendriikide presidendiks loota transatlantiliste suhete soojenemist.
Katrin Saks, kuidas Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraadid võtsid vastu uudise Barack Obama USA presidendiks valimisest?
Väga hästi. Sotsiaaldemokraadid peavad Ameerika demokraatlikku parteid oma sõsarerakonnaks ja nendega on kord vähem, kord rohkem ka koostööd tehtud. Mitu minu kolleegi käis äsja lõppenud valimiskampaania üritustel teisel pool ookeani Obamat toetamas.
Nii et meil on koostöö, ehkki ajaloos on olnud perioode, kui see on olnud praegusega võrreldes tunduvalt tihedam. Hea näide on kindlasti see, kuidas Suurbritannia leiboristid eesotsas Gordon Browni, Tony Blairi ja just praegu Eestis viibiva Anthony Giddensiga omal ajal koos Bill Clintoni meeskonnaga uut sotsiaaldemokraatiat välja töötasid. Nad korraldasid ühiseid ajurünnakuid, et leida uus ideoloogiline suund.
Mina käisin Euroopa Parlamendi siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni liikmena Ühendriikide Kongressis kohtumisel, kus me arutasime, kuidas tõhustada ühist asjaajamist võitluses Hiina rämpskauba vastu. Seegi on üks koostöö väljund.
Obama presidendiks valimine annab lootust, et koostöö muutub veel tihedamaks. Eeldused on selleks tõesti head, sest Obama on praegu Euroopas väga populaarne.
Mis meelsus on ses osas europarlamendi konservatiivsetel jõududel?
Ma arvan, et nii konservatiivsed kui liberaalsed jõud on praegu üsna murelikud. Kogu maailma haaranud finants- ja majanduskriisi tõttu on pendel hakanud liikuma vasakule: järjest rohkem inimesi saab aru, et polegi kõige parem, kui turg ennast ise reguleerib ja riigid arengusse ei sekku. Paistab, et see aeg hakkab ümber saama ja ma loodan, et ka Eestis.
Turud peaksid tegutsema ühiskonna ja inimeste huvides. Kriis näitab selgelt, et riikide sekkumiseta pole võimalik alati toime tulla ja selleks on vaja luua selgem regulatsioon.
George W. Bushi valitsemisajaga ollakse Eestis arusaadavalt üsna rahul, sest see aeg on toonud meie julgeolekule kasu. Samal ajal on Euroopa ja USA suhted täis vastuolusid. Kui palju see viimasel paaril aastal Euroopa Parlamendis tunda on andnud?
Eks siingi tule märkida, et eri saadikutel on nende päritolust ja erakondlikust kuuluvusest sõltuvalt erinevad arusaamad, aga jah, Ameerikat sõimatakse üsna tihti. Nii eestlastele kui teistele idaeurooplastele oli see algul üsna võõrastav. Ma ei saa öelda, et see oleks valdav suhtumine, aga siinse ameerikasõbralikkusega võrreldes on üldpilt mõnevõrra teistsugune.
Ma ei tea, milliseid vaidlusi peavad isekeskis näiteks konservatiivid, aga meie fraktsioonis on küll väga erinevaid arvamusi. Ma poleks varem osanud arvata, et erinevused on nii suured. Sellepärast on üldistusi raske teha, seisukohti on tõesti seinast seina.
Bushi administratsioon on kindlasti üks neist teemadest, mis on arvamuste vastandumise esile toonud. Sama kehtib Venemaad puudutavate küsimuste ning näiteks tööjõu liikumise kohta.
Kui ühtseks on Euroopa Liitu üldse võimalik kujundada? Lissaboni leppe kaudu taheti paljusid asju senisest konkreetsemaks muuta, aga et lepet ei õnnestunud jõustada, on tulevik endiselt segane. Võib-olla polegi suurem üksmeel Euroopas võimalik?
Ehkki üle kivide ja kändude, on Euroopa Liit siiski kogu aeg suurema ühtsuse poole liikunud. Organisatsioon, mis loodi puhtalt majandusühendusena, on tasapisi laienenud poliitiliseks liiduks. Ilmselt ei jõua me täieliku ühtsuseni siiski mitte kunagi.
Mõnes mõttes aitavad Euroopa solidaarsusele kaasa sellised sündmused nagu Vene-Gruusia sõda. Eestlastel on lähiajaloost tuua häid näiteid, kuidas rahvas on võimeline ennast keerulistel hetkedel kokku võtma ja üksmeelselt tegutsema. Samamoodi on Euroopa Liiduga. Igas halvas asjas peituvad omad head elemendid ja mina näen küll, et pärast augustikuud on Euroopa Liit hakanud tõsisemalt juurdlema tervikliku välis- ja energiapoliitika vajaduse üle.
Pidevalt käib võitlus pragmaatiliste huvide ja üldiste väärtuste vahel ning oleme pidanud tihti nägema, kuidas huvid seatakse väärtustest ettepoole.
Aga olgem ausad: ka meie pole oma tegevuses lähtunud ainult üllastest väärtustest. Meie huvi Ameerika vastu on samuti väga pragmaatiline. Asi pole ju selles, et meile meeldiks rohkem hamburgereid süüa kui lääne-eurooplastele, vaid ikkagi selles, et näeme ameeriklastes oma julgeoleku garanti.
Viimasel ajal olen paari inimese suust kuulnud mõtet, et Eesti julgeolekule oleks kõige kasulikum uus külm sõda, ainult selle vahega, et müür ei jookseks enam Berliinist, vaid Narvast.
Jah, Eestis on kahetsusväärselt palju neid inimesi, kelle arvates oleks kõige õigem Euroopa ja Venemaa vahele kardin tõmmata, tugitooli istuda ja äärmisel juhul rusikaga vehkida. Sellest on vähe kasu. Euroopa Liidu loogika on alati olnud see, et dialoogi pidamine ja oma arvamuse väljaütlemine on tulemuslikum kui vaikimine.
Pealegi kiputakse Eestis unustama, et pooled siinsetest inimestest saavad oma toasooja Venemaalt tulevast maagaasist. Tahame või mitte, aga oleme Venemaaga tihedalt seotud ja ongi loogiline, et naabriga suheldakse. Oma eesmärkide saavutamiseks tuleb vormistada lepingud ning mis peamine: osapooled peavad olema valmis ühise laua taha istuma.
Eelmisel kuul Moskvas käies oli mul erakordselt huvitav jutuajamine duumas. Seal tajusin taas, et Venemaal ei saada meie hirmudest aru. Seepärast oligi hea, et rääkisime avameelselt oma ajalookäsitlustest. Kohati läks see vestlus üsna emotsionaalseks, aga algatuseks oli tähtis, et teineteist kuulati. Teisiti polegi rahvusvahelised suhted võimalikud.
Mina eelistan rääkida ja mul on hea meel, et meil on suhetes Venemaaga selline kanal nagu Euroopa Liit. Selge on see, et kui me praegu jätaks Venemaa vähesed demokraadid või vabalt mõtlevad ajakirjanikud üksinda, oleks sellest pigem kahju kui kasu.