Viis Viljandiga seotud ärimeest investeerisid hotellilaiendusse kauges Kambodžas, mis paneb oma mahajäämusega jahmatama nii heas kui halvas mõttes.
Reegliteta maal pole pistisel mõtet
13. november 2008, 11:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba kevadel, kui ettevõtjad alles kaalumisel olevast plaanist esimest korda avalikkusele rääkisid, kirjeldasid nad Kambodža ärikliimat äärmiselt vähe reguleerituna. Indrek Saar, üks Leviehituse juhte, tõi siis välja, et ehitusprojekte võib seal joonistada tavalisele ruudulisele paberile.
Just nõnda oli paarile lehele visandatud hotelli Beach Road esimene järk, mille juurdeehitise finantseerimises viljandlased praegu kaasa löövad.
Teine projekti osaline Taavi Kerner tutvustas selle Indohiina riigi maksustamispõhimõtteid järgnevalt: «Ametnik tuleb kohale, vaatab su äri üle ja ütleb, et sel aastal maksad 100 dollarit.»
Kui ärimeeste toonane jutt põhines peamiselt teistelt kuuldul, siis nüüd kinnitab seda ka nende endi kogemus. Kerneri sõnul piisas näiteks hoone asukoha otsustamiseks sellest, et sirutad käe piki tänavajoont välja ja teatad: siia tuleb fassaad.
«Politsei ja teised riigiasutused on küll olemas, kuid need alles hakkavad tööle,» kõneles ta. «Kui Eestis õnnestus kõik üles ehitada 15—20 aastaga, siis seal kandis võtab see palju rohkem aega.»
Kerner tõdes, et kuigi Aasiale omane korruptsioon pole mingi uudis ka Kambodžas, on sealne seadusandlus nii puudulik, et pärsib isegi pistiseandmist. «Reegleid, mille rikkumise eest ametnikele maksta, ju peaaegu polegi.»
Kambodža üleüldine mahajäämus on ka üks põhjus, miks eestlased kaugesse Kagu-Aasiasse raha paigutada otsustasid. Investeerida tuleb praegu üsna vähe, kuid tulevikus võib suure turismipotentsiaaliga maal tublisti tulu teenida.
Hotell Beach Road asub pealinnast Phnom Penhist 220 kilomeetri kaugusel paiknevas kuurortlinnas Sihanoukville’is. Enne uute partnerite kaasamist kuulus 27 numbritoaga majutusasutus kolmele eestlasele.
Viljandlaste abiga rajatakse hotellile juurdeehitis, kuhu mahub 51 eri suurusega tuba ja 15 meetri pikkune bassein. Hoone ise läheb maksma umbes 500 000 dollarit, lisaks sellele maksid ärimehed ette mõne aasta maarendi.
Kui palju see täpselt kroonides teeb, sõltub valuutakursist. Praegu maksab dollar juba üle 12 krooni, kuid enamik rahast õnnestus eestlastel ära kulutada veel siis, kui selle hind oli alla 10 krooni.
«Viskame isekeskis nalja, et oleme tänu sellele varsti kasumis,» lausus Taavi Kerner.
Kui Eestis finantseeritakse kinnisvaraarendusi tavaliselt pangalenude abil, siis Kambodža projektis kasutavad ettevõtjad üksnes oma kapitali. Eesti pangast 8000 kilomeetri kaugusel tehtava investeeringu tarvis praegustes oludes vaevalt laenu antakski ja kohalikud finantsasutused pole veel valmis niisugusel moel raha teenima.
«Pangahooned on küll sellised, et vaata ja imesta, aga neis tegeldakse ainult arvelduste ja muu säärasega,» sõnas Kerner. «Laenuturgu ja -poliitikat, nagu neid arenenud maailmas mõistetakse, Kambodžas seni pole.»
Veelgi enam, seal pole isegi kogenud ehitajaid. Seetõttu kasutatakse Beach Roadi rajamisel peamiselt vietnamlasi ja kohalikud osalevad enamasti vaid abitöölisena.
Kerneri selgitust mööda jättis Pol Pothi juhitud punaste khmeeride terrorirežiim rahvastikku tervete põlvkondade suuruse augu, millest pole senini üle saadud. Seepärast ei leidu riigis ka eriti spetsialiste, kes suudaksid praegustele noortele oma teadmisi ja kogemusi edasi anda.
«Tänaval kõndides näeb vaid noori, sest Pol Poth hävitas peaaegu kõik, kes oleksid praegu vanad. Tema valitsemisperioodi kõige kurvemal ajal oli riigis kõigest üks kool. Sihanoukville’is elab 100 000 inimest, kuid veel praegugi on neil ainult üks arst,» vahendas Kerner jahmatavaid fakte. «Kambodžalastest on seetõttu jube kahju, kuid õnneks elavad nad vähemalt soojas kliimas, kus magada võib rannas ja puuviljad kukuvad ise puu otsast suhu.»