Essee: Eestit ei muuda provintsiks asukoht, vaid meie mõtlemine

David Vseviov. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Teatmeteoste üldlevinud määratluse järgi kujutab provints enesest midagi metropolist eristuvat. Ehk võrreldes keskpunkti ja sealsete elanikega on tegemist kõrvalise, äärealale jääva paikkonnaga ning seda piirkonda iseloomustava mentaliteediga.

Seega on provints suhteline mõiste, silt, mille kandmisest on vabastatud vaid kümmekond maailma suurlinna, nagu New York, London ja Pariis.

Öelda, et miski seal toimuvast on oma olemuselt provintslik, paistab olevat nonsenss, mis samas ei tähenda, et Ameerika Ühendriikidel, Ühendkuningriigil ja Prantsuse vabariigil puuduvad kohaliku tähtsusega provintsiks nimetatud piirkonnad. Vähemalt osa inimeste silmis, kes elavad mainitud suurlinnades, on need kindlasti kuskil keskusest kaugemal olemas.

Kuid praegusel juhul pole oluline provints kui asumispaik. Mis on Eesti puhul niikuinii, nagu ta on — suurema osa Lääne-Euroopa vaatevinklist lähtuvalt kuskil kaugel ja ähmasel tsivilisatsioonide piiril, liiati arusaamatu ja kaheseid tundeid tekitava Venemaa naabruses.

Kohas, mis sageli peegeldub suure hämminguna vastu Tallinna tänavatel gruppidena jalutavate kruiisituristide silmades (nad näevad ju ainult vanalinna) — et üllatuslikult polegi see paik nii ajast ja arust, nagu võiks oodata.

Selle, meie paiknemiskohast tingitud «provintsiga» pole midagi peale hakata. Ning mis tal, eriti juunis, viga on? Igati ilus koht.

See on nii-öelda objektiivselt tingitud provints ja provintslikkus. Loomulikult koos mitme miinusega (sisuliselt olematud ühendusteed maailma suurlinnadega), kuid ka äärel olemisest tulenevate arvukate plussidega. Olgu selleks kas või väga väike asustustihedus ja suhteline vaikus oma kevadise linnulauluga.

Hoopis teine asi on meie peas pesitsev provintslikkus, mis kõige lihtlabasemal kujul esineb näiteks perioodiliste üleskutsetena muuta inglise keel teiseks või suisa ainsaks Eesti riigikeeleks. Seda võiks tinglikult nimetada alaväärsusest kantud provintslikkuseks.

Mis loomulikult ei tähenda, et peaks täielikult hülgama Juhan Viidingu soovituse «õpi keeled kanna kübarad». Arvata aga, et mõni võõrkeel riigikeelena on otseselt seotud majandusliku edukusega, on ülimalt naljakas. Naljakas juba ainuüksi sellepärast, et viimane suur majanduskriis sai algtõuke riigist, kus valdavalt räägitaksegi inglise keelt.

Täpselt samuti pole mingit põhjust siduda meie kõrgkoolide tulevast edukust ingliskeelsete õppekavade arvu suurenemisega, sest nende kvaliteet ning seega ka ülikoolide tase, mis tänapäeval tähendab kohta pingereas, sõltub õppetöös kasutatavast keelest minimaalselt.

Seda eriti siin, meie paiknemiskohast tingitud «objektiivses» provintsis. Siia pole kunagi lootust meelitada metropolidest sedavõrd palju tipptegijaid, et neile järgneksid tippüliõpilased ja mõni meie ülikool hüppaks nagu võluväel maailma saja parima hulka. Arvukad võõrkeelsed õppekavad saavad siia tuua juurde vaid keskpärasust ja lisada provintslikkust.

Ning kui võimaliku edu tagatisena juba keelele panustada, siis saab selleks olla vaid eesti keel. See on ainus keel, mille metropol asub Eestis ning mille vahendusel on võimalik meelitada siia tõelisi tippe — inimesi, kes on hingest huvitatud siia tulekust, sest siin on eesti keele ja kultuuri metropol.

Seda enam, et võrreldes Eestiga on maailm kolossaalselt suur (selle unustamine on veel üks provintslikkuse tunnus, mida võiks nimetada ignoreerivaks provintslikkuseks) ja selles leidub tuhandeid inimesi, kes oleksid oskusliku teavituse puhul meeleldi nõus avastama enese jaoks eksootilist metropoli nimega Eesti.

Neid inimesi on meil piisavalt. Nad tuleb lihtsalt üles otsida. Nagu ka need spetsiifiliste huvidega potentsiaalsed turistid, kellele siinsed metsad ja rabad võivad kujuneda ainulaadseks linnulaulu maaks. Selliseid linnulaulusõpru on maailmas miljoneid.

«Welcome to Estonia» ei ütle neile midagi, «Eesti — linnulaulumaa» paneks aga mõtlema reisi broneerimisele ja kohvrite pakkimisele.

Vahetevahel esineb meie provintslikkus ka variandis, mida võiks nimetada suurushullustuslikuks.

Millegipärast võib seda viimasel ajal eriti sageli märgata siis, kui aruteluteemaks on valitud liikluskorralduse muutmise vajalikkus või tegelikult olematute ummikute likvideerimine mõnes meie suuremas linnas.

Siis võib kohata arvamusavaldusi stiilis, et Tallinna kesklinna liikluspiirangute võimalikul kehtestamisel võiks eeskujuna lähtuda Londoni kogemustest (London ja Tallinn — tule jumal appi!).

Ega Amsterdam oma kliimaga ole samuti parim šniti võtmise koht bussipeatuste lähistele jalgrattaparklate rajamisel. Aga kõlab ju uhkelt: ühes rivis London, Amsterdam ja Tallinn.

Olemuselt ligilähedast provintslikkust võib üsna tihti leida nii ajalehtede esikülgedel kui kuulata ja näha raadio- ning teleuudiste alguslõikudes. Mis võimaliku tulemusena võib osutuda tunduvalt ohtlikumaks kui utoopiline kavatsus korraldada Tallinna liiklust mõne maailma suurlinna eeskujul.

Siis võib juhtuda, et tõelised suursündmused, mis suudavad reaalselt mõjutada meist igaühe elu, jäävad mõne kohaliku olemuselt pseudouudise varju.

Eesti pole provints mitte oma asukoha tõttu, vaid sageli tulenevalt sellest, kuidas me mõtleme. Oma paiknemiskohta me muuta ei saa, samas ei takista miski meid oma mõtlemist korrigeerimast.

Siis on ka välistatud reaktsioon, mille sain kord, kui olin lähetanud oma väikese ettekande põhiseisukohad ühele konverentsile. Noor korraldustööga tegelev magistrant päris resoluutses toonis, kas ma ei tea, et mõtted vajavad viiteid. Ja mina pidin talle selgeks tegema, et ka siin provintsis tohib iseseisvalt mõelda. Mis oli talle ilmselt uudis.