/nginx/o/2023/01/25/15098995t1h2745.jpg)
/nginx/o/2011/05/11/577786t1hb8e2.jpg)
«MAAMAKS ON üks õiglasemaid makse üldse. Mina ei saa aru inimestest, kes kevadel kurdavad, et teed on auklikud ja miks linnavalitsus midagi ei tee. Ning samal ajal arvavad, et maamaksu maksmine ei ole õiglane. Aga mis raha eest siis teid asfalteerida ja talvel lund koristada?» kirjutas mõne aja eest Indrek Neivelt.
Üks Eesti põhiseaduse autoreid Jüri Adams avaldas oma artiklis «Nekroloog maamaksule» arvamust, et seaduse ümber toimuvat saab nimetada vaid populismiks ning inimeste ja omavalitsuste vahelise nabanööri läbilõikamiseks.
1993. aastal kehtestati maamaks kaheosalisena: riikliku ja kohalikuna. Praeguseks on jäänud üks ja suhteliselt lihtsalt administreeritav maamaks, mida tasutakse kohalikku eelarvesse. Maksu suurus sõltub linna- või vallavolikogu otsusest, kusjuures seadus seab otsustamise piirideks 0,1—2,5 protsenti maa maksustamise hinnast.
MAAMAKSU RAKENDAMISE loogika seisneb selles, et igasugune maa eeldab teatavaid kulutusi. Loomulikult on omanikel maatükiga seotud väljaminekud, kuid kulusid tuleb kanda ka omavalitsusel, kas või ühendusteede ja muu infrastruktuuri näol. Samuti on põhjendatud erinevused kalli linnaelamukrundi ja maapiirkonna haljastusala maksustamises.
Maal on suurimad kulud seotud tõenäoliselt teede ning keskkonna korrashoiuga, linnas peab omavalitsus lisaks sellele juhtima tänavatelt ära reo- ja sademevee ning tagama inimestele puhta joogivee.
Raske ja suhteliselt mõttetu on neid kulutusi iga konkreetse kinnistu kohta eraldi hinnata, mistõttu ongi nii-öelda universaalsemad maksud.
Tähtsusetu ei ole ka see, et maamaks on praegu Eestis sisuliselt ainus maks, mis seob kohalikku elanikku oma kodukoha omavalitsusega — sissekirjutus koos maa omamise ning maksude tasumisega annavad inimestele õiguse teenuseid nõuda.
Kellelegi pole vist saladus, et valitsusliit surus juuni keskel läbi nii-öelda maamaksu kaotava seaduse. Mõne väikevalla näitel jõuame edaspidi tulemuseni, kus omavalitsus kaotab oma teenuste pakkumisele minevast summast näiteks 15 000 eurot ja keskmine pere võidab aastas kümme eurot. Tundub, et see pole proportsioonis kõigega, mida 2013. aastal rakenduva seaduse puhul lubatakse.
Milleks seda kõike siis ikkagi vaja on?
Eesti poliitikas on kahjuks nii, et populism ületab valimistel ratsionaalsuse. Paraku ei saadud sellest kirest jagu ka pärast valimisi. Hale oli vaadata riigikogu kõnepuldis mõnda Isamaa ja Res Publica Liidu koalitsioonipartnerit, kes saab aru Eesti maksusüsteemist ja on kokku puutunud ka omavalitsuse toimimisega. Koalitsioonileppesse seatud lõksu tõttu tuli teha head nägu ja öelda, et tegu on sisuka eelnõuga. Kuid ka oravate seas on inimesi, kes on nautinud sotsiaalse Rootsi riigi laadset heaolu, kuid peavad Eestis maksude maksmist perversseks.
Kokkuvõtvalt tundub mulle, et pseudoteemade tõstatamisega püüavad valitsejad taas tähelepanu tõelistelt probleemidelt kõrvale juhtida. Juba selle aasta sees on oodata väga tugevat kodukulude tõusu, sest kerkib mitme energialiigi hind. Just sellega peaks valitsev koalitsioon tegelema, kuid tundub, et see on talle liiga keeruline teema.
Padupopulistlike maksualandustega jõuame jälle sinna, et ühe sõrmega antakse ja kahe käega võetakse. Nii juhtus Harku vallas, kus maamaksu kaotamisele järgnes lasteaiakohatasu enam kui 2,5kordne tõus. Teisisõnu maksavad lastega pered kinni vallajuhtide populismi.
Samalaadseid näiteid saab tuua riigi tasandilt: enne eelmisi valimisi lubatud maksuvabade reedete asemel valitseb Eestis praegu viimase kümnendi kõrgeim maksukoormus. Võiks isegi öelda, et maksuvabadest reedetest said tegelikkuses riigilõivu ja aktsiiside maksmise päevad.
On masendav, et tänapäeva Eestis on võimalik toore jõuga läbi suruda seadusi, mis teevad karuteene peaaegu kõikidele omavalitsustele ja seeläbi ka inimestele, kes linnade ja valdade teenuseid kasutavad.