KUI PÄRIDA kevaditi mõnes maakonnakeskuses sealse pensionäride ühenduse liikmetelt, mis neil uudist on, annavad nad 99 juhul 100-st ikka ühe ja sama vastuse: valmistume maakondlikuks memme-taadi peoks.
Ants Tamme: Taidlusringist kaugemale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need peod, mis sarnanevad ennekõike kunagise taidlejate rajooniülevaatusega, ongi kevadel ja suve hakul eakate organisatsioonide tegevuse põhisisu. Organisatsiooni juhid kauplevad sponsoritelt toetusraha välja, kutsuvad mõne odava toitlustusfirma osalejatele lõunat pakkuma ning paluvad maavanema või linnapea pidu avama.
Valdades ja linnakestes käib samal ajal usin harjutamine: regulaarselt kogunevad lauluansamblid, rahvapillimehed, sõnakunstnikud, rahvatantsijad ja laulukoorid. Ikka selleks, et eakate taidlejate suvine kokkusaamine hästi välja kukuks. Kohusetundlikumaid ja töökamaid laulu- ja tantsuproovidel käijaid kui pensionärid pole kuskil naljalt leida.
NIISUGUSED taidluspeod toimuvad enamasti ühes kindlas kohas. Näiteks Lääne-Virumaal on see Viru-Roela. Teine võimalus on, et üritused on pandud mööda maakonda ringi käima. Seda moodust on kasutatud näiteks Raplamaal.
Sageli on eakate taidluskokkutulekud leidnud aset maakonnakeskustes. Seal on seenioridest lauljate, tantsijate ja pillimeeste etteasteid peale nende eneste jälgimas ka pisut enam publikut, kui tavaliselt vallakeskustesse kodust välja tulla viitsib.
Peo juhatavad tihti sisse kas lasteaialapsed või algklassiõpilased oma laulude ja tantsudega. Sellega püütakse näidata, et televisioonis iga nädal välismaiste meelelahutusfirmade litsentsi järgi vorbitavad «Laulud tähtedega» ja «Tantsud tähtedega» pole Eestis veel kõikide isetegemisrõõmu ja -tahtmist summutanud.
Samas pole saladus, et pensionäride taidluspidu on nii mõneski maakonnas ainus suur isetegevuslik kontsert.
Teine eakama rahva tavaks kujunenud aastaüritus on sügisel rahvusvahelise eakate päeva tähistamine. Selle kindlad osad on kohv, võileivad, salatid, lilled juubilaridele ning tänusõnad linna- või vallavalitsusele ja sponsoritele maitsva kohvikõrvase ja suvise ekskursioonibussi eest.
NENDE TÄHTSÜNDMUSTE vahele jäävaid nädalaid ja kuid sisustab suurem osa eakatest kas kodukolde ees leemekulpi liigutades, näputööd tehes või eakate päevakeskust külastades. Ent needsamad päevakeskused töötavad igal pool üksnes omavalitsuste kulu ja kirjadega ning pensionäride organisatsioonide korraldavat ja sisustavat kätt nendes kuigivõrd täheldada ei saa.
Seepärast on põhjust küsida: kas rikka elu- ja töökogemusega, tihtipeale ka kõrgharidusega pensionäride pärisosaks jääbki taidlusringis osalemine ning päevakeskuses kohvitamine ja ajalehtede lugemine või tuleks ühiskonnale ja riigile kasuks, kui nad ühiskondlikku ja poliitilisse ellu mõjukamalt sekkuksid?
Eestis näikse paraku esialgu nõnda olevat, et vanema generatsiooni töö- ja elukogemuse ärakasutamine ei huvita kedagi.
MÕNI AASTA TAGASI Tartu linnavolikogu juures alustanud eakate nõukojast pole enam midagi kuulda olnud. Pikema demokraatiakogemusega riikides on aga seesugused omavalitsustega koostööd tegevad seenioride organisatsioonid hästi arenenud ning nendest on märgatavat kasu tõusnud.
Ja mitte üksnes eakatele endile, vaid ka omavalitsustele üldiselt. Sääraste koostöökodade kompetents ja sünergia pole suunatud vaid vanade inimeste organisatsioonide otseseks kasuks, vaid esmajoones ikka tervet linna või valla elanikkonda puudutavate elutähtsate küsimuste edukale lahendamisele.
Paraku pole Eesti linna- ja vallavalitsused veel seesuguste, oma mitmekülgsete kogemuste pinnalt tuge ja abi pakkuvate seenioride nõukodade ellukutsumiseks küllalt koostööaltid.
Kui näiteks Tallinna Õismäe linnaosa valitsuse ühe juhtiva sotsiaalametnikuga sel teemal kõnelesin, sain hoopis tõrjuva reageeringu osaliseks: siis tuleks ju pensionäridele selle nõukoja jaoks paaril korral kuus mingi ruum leida, mõni linnaosaametnik peaks selleks aega võtma... Milleks see kõik?
Too Õismäe ametnik pole mõistnud euroopalikku nõuet, et ühiskond peab olema elamisväärne igas eas inimestele.
Nooremad ja otsustamispositsioonidel olevad ühiskonnaliikmed ei pea sellest nõudest aru saama nõnda, et riigi asi on eakatele üksnes pensioni maksta ja lasta neil muretult laulukooris laulmas või klubis etlemas käia. Luua tuleks võimalused, mis laseksid mõlemal põlvkonnal vastastikku osaleda kõigis seltskondliku ja ühiskondliku elu avaldustes.
KUTSUN KÕIKI üles arutlema selle üle, missugune peaks olema pensionäride organisatsioonide ja eakate koht ühiskonnas. Kas pensionäri asi on üksnes taidlusringis osaleda ja valimistel kõige lennukamaid lubadusi pildunud partei poolt hääletada või on siiski ka teisi võimalusi?