Jaaniöö lilledel on eriline vägi

Vanad eestlased omistasid jaaniõhtul paljudele asjadele üleloomulikke võimeid. Jaanitule suitsul oli nende arvates puhastav ja kaitsev mõju. Ka taimedel oli sel ajal imejõud ning eriti kõva väega olid seitset või üheksat sorti lilledest kimbud. Foto: Liisi Seil / Sakala

Sellest on juba nädal, kui üle Eestimaa laotus nõiduslik jaaniöö. Minu padja kõrval lebab aga ikka veel üheksast õiest tehtud kimp, mis on juba väikeseks ja hapraks kuivanud.

Neid õisi ei tahaks kohe kuidagi ära koristada, sest uni on nende läheduses sügav ja kosutav. On hea mõelda, et võib-olla laotavad just jaaniööl korjatud erilise väega taimed magaja kohale oma kaitsvat jõudu. Vanarahva uskumuse kohaselt oli ju kogu taimeriigil jaanipäeval eriline elujõud, millest inimesedki võivad osa saada.

Vabaõhumuuseumi hiljuti väljaantud rahvakalendri abimehes «Jaanipäev» kirjutatakse, et jaanipäeva peeti eriti sobilikuks ravimtaimede kogumise ajaks. Osa juunis ja juulis õitsevaid ravimtaimi kannabki seetõttu rahvasuus jaanilille nime.

Jaaniööl või -päeval korjatud lilledest punuti pärgi ning neid torgati katuseräästaisse ja saunaviha sisse. Võlujõuga taimi kasutati põlde ja karja kaitsvates kombetalitustes, tulevase kaasa ennustamisel ja armunõidustes.

Eriline vägi oli just seitset või üheksat sorti lilledest kimpudel.

Mäletan minagi lapsepõlves kuuldud juttu, et kui korjata jaaniõhtul üheksat sorti lilli ning panna nendest tehtud kimp ööseks padja alla, peaks unes oma tulevikku või tulevast nägema. Selle juurde käis veel tingimus, et ühtlasi peavad neiud ronima üle üheksa aia ning seejuures ei tohi nad omavahel sõnakestki rääkida.

Kui meie seltskonnal sai jaaniõhtul kõht täis söödud ja piisavalt üle lõkke hüpatud, otsustasime selle ennustuse omal nahal järele proovida.

Peenrad jätsime rahule

Et üheksat aeda polnud lähedusest kusagilt võtta, piirdusime rituaali esimese osa täitmisega. Olime kindlad, et üheksa lille otsimisega meil raskusi ei teki, sest jaanipäeva paiku on loodus oma kauneimas pidurüüs, täis üksteise võidu küütlevaid õisi.

See oli ka põhjus, miks otsustasime perenaise lillepeenra juba eos rahule jätta. Arvesse läksid ainult metsalilled, mis korjatud sealtsamast maakodu ümbrusest, põldudelt või teeveerelt.

Esimesena seadsime sammud endisele kartulimaale, mis tänavu kevadel jõu kogumiseks sööti oli jäetud. Praeguseks vohab seal põlvekõrgune hõre umbrohi.

Kartulid panime kevadel maha puhanud mullaga maale, mis puhtaks kõblatuna sealsamas kõrval mustendab. Kartuliõisi me vagudelt aga noppida ei saanud, veelgi vähem on lootust sealt sügisel mugulaid korjata — metsseakari oli otsustanud meie saagi juba ammu enne jaani üles võtta ning oli songinud maa seest välja viimsegi ümmarguse jusu. Küllap olid notsud tänulikud hoolikatele peremeestele, kes neile nii kenasti süüa olid jätnud.

Kaunis umbrohi

Harimata jäätmaal ei pidanud me kauneid õisi kaua otsima. Esimesena püüdis pilku kollase südamega härjasilm, mille valged pead hämaruses kaugele helkisid. Sellele kaunitarile on eestlased omistanud palju üleloomulikke võimeid, ristides teda muu hulgas hüüdnimedega jaanikakar, õnnelill ja kas-armastad-mind.

Ilmselt teavad kõik, et härjasilma abil saab teada, kas ihaldatu armastab sind või mitte. Tuleb võtta härjasilma korv­õisik ja hakata tema küljest valgeid keelõisi ära katkuma, lugedes ise samal ajal sõnu «armastab — ei armasta». Vastus selgub viimase keelõie langedes.

Pilku veidi madalamale lastes märkasin teist oma lemmikut, tagasihoidlikku põld-lõosilma. Säärase nime järgi inimesed seda taime eriti ei tunne, teda kutsutakse rohkem meelespeaks ja ära-unusta-mind-lilleks.

Põld-lõosilm on meil kõige tavalisem umbrohi, mida maa­harijad peavad sageli tüütuks ja väärtusetuks. Minule on see aga armas taim, mille igas õies peegeldub tükike helesinist taevast.

Hapra taevalille kõrval kasvas maskuliinse väega raudrohi, kes tervitas õisikute noppijat vänge lõhnaga. See on väärtuslik ravimtaim, mida tunneb iga rahvameditsiini austaja. Väidetavalt oli ta kõrges hinnas juba antiikaja Kreekas ja Roomas.

Kirjanduse andmetel soodustab raudrohumahl vere hüübimist. Sellest taimest tehtud teega saab peatada sisemisi ja ninaverejookse ning tema lehti võib asetada ka välistele haavadele. Raudrohutee aitab jagu saada köhast, vähendab pea-, kukla- ja seljavalusid, korrastab seedetegevust, neerude tööd, vereringet ja südametegevust. Need tagasihoidlikud õisikud ei saanud kindlasti kimbust välja jääda!

Ühtlasi noppisin jäätmaalt kaasa kollase põldsinepi, kelle kuulumine ristõieliste suguvõssa meenutab mulle kooliaegseid loodusõpetuse tunde.

Maapinna lähedal oli ka üks mulle tundmatu taim — habraste kaharate lehtedega, ilusad lillakasroosad õied kobaratena taeva poole tõusmas. Koduse uurimistöö tulemusena sain teada, et seegi on tuntud umbrohi, harilik punand, mille rahvas on ristinud ka emarohuks ja juusheinaks. Kuigi põllupidajale on see taim nuhtluseks, suutis temagi meid jaaniööl ennast imetlema panna.

Jaanilille legend

Õhtu muutus järjest hämaramaks ning seepärast hakkasid metsa veerde jõudes meile silma juba peamiselt erksavärvilised õied: punakaslilla ristikunutt, sellega harmoneeruv kurereha ning tooni võrra violetsem kellukas.

Lõpuks leidsin ka hariliku härgheina — kollase-lillakirju jaanilille, mida nähes tuleb mulle alati meelde lapsepõlves kuuldud kurb legend noorest armastajapaarist.

Kunagi vanal ajal olid üks noormees ja neiu teineteist kõvasti armastanud ning otsustanud abielluda. Aga et tol ajal kehtis esimese öö õigus, pidi neiu minema pulmaööl mõisniku juurde häärberisse.

Noored ei tahtnud selle korraga leppida ja põgenesid. Nad jooksid mõisa ratsanike eest ära, kuni koidikul kurnatuna maha varisesid ja teineteise embuses hinge heitsid. Nende kehad muutusid koidulilleks, millest üks osa on kollane ja teine lilla.

Sellega oli üheksa õit nopitud. Ruttasin koju, panin kimbu padja alla ja jäin põnevusega unenägusid ootama. Aga midagi tähenduslikku mulle seal ei näidatud.

Ilmselt oli süüdi ikka see, et üheksast aiast jäi üle ronimata. Õisi korjates lobisesime üksteisega pealegi omajagu.

SUVE ALGUSE PÜHA
Jaanipäeva kombestik on rikkalik.
• Jaanipäev on eestlaste üks traditsioonirikkamaid tähtpäevi, kusjuures põhiline osa kombestikust koondub jaanilaupäeva õhtule 23. juunil.
• Kirikukalendris tähistab jaanipäev Ristija Johannese nimepäeva ning Eesti talupoegade suus mugandus Johannese nimi kiiresti Jaaniks.
• Peale nime ülevõtmise ei ole jaanipäev ristiusuga kuigi tugevalt seotud. Enamik selle kombeid ja uskumusi on pärit paganlusajast — tegemist on maaviljeluse algusaegadest pärit ürgse päikesepühaga.
Allikas: Eesti vabaõhumuuseumi väljaanne «Jaanipäev»