Oskar Luts, «Keväde». Akatuss

Ku Arno esäge kuulitarre jõuds, ollive tunni joba alanu. Kuulmeister kuts mõlebe oma kamre ja kõnel nendege vähä aiga, käsk Arnol ästi õppi ja kõrralik olla ning sääds temä siss üte pikke juussege poisi kõrva istma. Siss ands kuulmeister temäle õperaamatust midägi kirjute ja Arnol es ole änäp aiga muud mõtelte. Ta võts tahvle ja akass kirjuteme. Ku ta olli paar rida kirjutenu, koogut pikke juussege poiss temä kõrva manu ja küsk sosinal:

«Midä kuulmeister ütel, ku te temä kamren ollide?»

Arno tääs, et tunni aigu es või kõnelte, vaats esite irmuge kuulmeistri poole ja vastass siss: «Ah, ei kedägit!» A tõine es lepi sellege. Küsüjä panni rihvle käest ärä ja küsk sosinal:

«Kas kuulmeister es ütle, et koolin ei tohi indiaani jutte lugede?»

«Es ütle.»

«Oi, miul ütel kül. Miul olli neid suur patsak üten, pirla tõise temä kapin. Kas sa olet lugenu «Ameerika mõtsen»? Kos oli iki miiss, tapõl ütsinde kate tõiskme punanahage. Jaah...»

«Kes sii olli?»

«Kentuki Lõvi.»

Arno panni rihvle käest ärä ja kai edimest kõrda naabrele silmä. Sel olli rõugetäppege nägu ja nõna vähäkese parebele poole viltu. Elekõllatse juusse ollive ästi segamine.

«Ta om peris ädän, ku neid sugema akkass,» mõtli Arno.

Naabremiis es anna pallu aiga endä kaemisess. Ta läits kõrd-kõrralt rahutumass, käänds ennäst egäss kanti nii ku üits uherdi ja näüts nii ku oless kuulitüü temäle peris kõrvaline asi, nii ku es oless temäl selless pirla vähätki aiga.

«Toots, mis sa sääl jälle rähklet?»

Sii tulli kuulmeistre puult. Arno ehmät ärä, rabass rihvle ja akass ruttu kirjuteme. Toots, kes sella tagant naabrege parajaste ütte indiaani kaalamurdvat asja arut, tõus nii ku välk üless:

«Ei kedägit... Peterson küsk, kudas vene keelen jätt kirjudets.»

«Soo, ja sea näüdit?»

«Mea näüdi jah. Temä narr olli peris untsu tennu.»

«Jajah, ästi. Aga vaest om lassin viil kennigi, kes ei mõista jätti kirjute. Toots, tule õige ja kirjuta sii suure tahvle pääle, siss näeve kikk.»

Üle Tootsi näo lennäss vari. Olli nätä, et tahvle manu es miildi temäl suguki minnä.

«No tule, tule!» kõrrass kuulmeister.

Nüüd kai õnnetu eng, et tedä ei pästä änäp üitski vägi. Viimätsen ädän käänds ta Arno poole, kes kikke seda salaviisi päält kulless ja sosist temäle ruttu:

«Näüdä, kudas om, näüdä, kudas om!»

Arno joonist oma tahvle pääle igäveste suure jäti. Kohe läits Toots, täüs põrutevet esitäädvust, suure tahvle manu ja maals sõnna, midä nõuti. Siss visass lassitua poole vällakutsva pilgu, kui oless tahtnu ütelte:

«No mis te õige mõtlede, et ma es tää vist, kudas jätt kirjudets!»

Ja kige silmä vastassive:

«Ja, jaa, tääd küll, Toots.»

A üits olli siski, kes mõtli vähäkese tõistmuudu ku kikk tõise — kuulmeister. Sii tulli ku kurjast saadet Arno tahvle manu, silmäss sääl üttesama luuma ku suure tahvle pääl ja temäl ärgäss kuri kahkluss. Ta käänds Tootsi poole:

«Ütle, Toots, kas sul viil mõni võle tagavarass om? Ku om, siss las tuleve kikk üte kõrrage.»

«Mäände vale?» küsk Toots.

Temä nägu olli nii ilma süüta, et egäütele oless pidänu pisare silmä tuleme, ku temäl vähägi ristiinimese verd süämen om. A et kuulmeistri peris süämede inimene olli, siss es tule temäle pisare silmä ja ta es jäta piinamest:

«Peterson, kas sa küssid Tootsilt, kudas jätt kirjudets?»

Toots ands Petersonile silmege märki, et tuu ütless «Jaa», aga sii es avite.

«Ei.»

«Nojaa, seda ma mõtli ka. Mis ta kõnel sulle?»

«Toots ütel, et temä ei mõista, kudas indiaanlase võive nii ruttu kalpiiri, et kõrd, ku temä tahtnu ütte lõpnut kassi...»

Peterson es saanu änäp edesi, sest kikk lass naarsi kõvaste. Toots näüts talle rusikut ja vands irmsat tasumist. Ta panti võletemise iist tõiseni tunnini nurka saisma.

Arno pands kige änäp imess, et Toots, kes olli nii pallu lugenu ja tääds kõnelte Kentuki Lõvist, es mõista kirjute lihtist vene keele jätti. Ja edesi mõtel ta: «Ei tohi ikki nii võlete. Sii Toots om iki üits suur koir.»