Juhtkiri: Kivi taga

Tänavu juulis avati Mõnnaste külas Eesti Maanõukogu esimehe ja peaminister Ado Birki mälestuskivi.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Nädala algul avati Viljandi ja Vastemõisa vahelise tee ääres Kooli talu väravas mälestuskivi, tähistamaks Eesti esimese riigisekretäri Theodor Andreas Kääriku sünnikohta. Sellega pani riigikantselei koos Pärsti vallavalitsusega punkti juubeliaasta kestel riigimeeste mälestuseks korraldatud üritustele.


Tänavu on Viljandimaale lisandunud mitu Eesti omariikluse seisukohalt olulist vaatamisväärsust. Kõige tähtsamaks neist võib pidada suve lõpul Karksi-Nuia kalmistu naabruses taastatud Vabadussõja monumenti.



Ehkki okupatsiooni lõpust on möödas paarkümmend aastat, rõhutas mitu kohalikku inimest, et just see tegu pani sümboolse punkti Teise maailmasõja dramaatilistele järelmõjudele Mulgimaal.



Viimase aja tulised vaidlused Tallinna Vabaduse väljakule kerkiva vabadussamba, mullu Tõnismäelt teisaldatud punasõduri ja Piritale kavandatava Kalevipoja üle on sõnale «monument» andnud negatiivse varjundi. Üha rohkem on kosta nende häält, kelle arvates võiksime kõiksugu kujude ja kividega maadlemise asemel keskenduda hoopis muule, näiteks majanduse tugevdamisele, hariduse ja teaduse kvaliteedi parandamisele ning pereväärtuste hoidmisele.



Ja tõsi ta on: riiki, kus välise uhkuse ja hiilguse kõrval midagi sisulist ei tähtsustata, ootab varem või hiljem kadu. Uhketel monumentidel on mõte vaid siis, kui inimesed neid tõepoolest tähtsaks ja kalliks peavad. See aga on võimalik üksnes siis, kui ühiskond tajub, et riik pakub neid väärtusi, millest ta mingil juhul loobuda ei taha.



Samas pole kahtlust, et riigi ajaloosündmuste tähistamine avalikus ruumis täidab ennekõike hariduslikku eesmärki. Selleks, et murrangulised sündmused ja tähtsad riigimehed jõuaksid noorte teadvusesse, on hea, kui need on raiutud nii kooliõpikutesse kui kivisse. Kui me ise oma minevikku ei tähtsusta, ei tee seda ka keegi teine. Mineviku tundmiseta on aga raske tulevikus toimetada.

Tagasi üles