Ehkki küll hilinenult, soovin avaldada arvamust «Tulemuusika» festivali kohta. Nimelt jäi häirima see, kui ilusalt ja suurejooneliselt üritus «Sakalas» ilmunud artiklis kokku võeti. Tegelikult ei olnud paljude arvates kõik sugugi nii roosiline.
«Tulemuusika» tekitas lahkarvamusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kriitikat tahaks teha just tulemuusika osa kohta. Kui tõmmata võrdlus eelmise aastaga, siis tutvustas õhtujuht tänavu täpselt küll orkestri dirigente, palasid ja muud sellist, ent tulemängu ajal ei mainitud isegi seda, millise muusikapala järgi kava esitatakse.
Teine tule-show oli jõudnud poole peale, kui muusika raksuga vait jäi. Raketid sähvisid muidugi edasi. Heli taastamiseks kulus 20 minutit või rohkem (kavade vahelised pausid kestsid umbes 5 minutit).
Selle aja sees ei antud publikule kordagi teada, mis juhtus ja millal viga parandatakse. Osa publikust lahkus. Huvi ei raugenud mitte sellepärast, et õhtu nael The Sun oli juba esinenud, vaid just infopuuduse tõttu.
Kuidagi saadi heli tagasi ja üritus jõudis hädise lõpuni. Kontserdi lõppedes ütles õhtujuht Indrek Sammul, et «kõik oli tore». Ei mingit kokkuvõtet ega vabandusi või tänu kannatlikule publikule.
Ilmselt on ikkagi oma taskute täiendamine kõige tähtsam, sest pileti hind oli ju mullusega võrreldes peaaegu kahekordne. Igatahes minu ja mu sõprade arvates oli eelmine «Tulemuusika» palju paremini korraldatud, mitmekesisem ning hinna ja kvaliteedi suhe oli paigas.
Osaühingu Ilutulestiku Keskus Arnika juhi Eduard Tani kommentaar
Arnika ülesanne tänavusel «Tulemuusikal» oli ilutulestiku korraldamine. Soovisime pakkuda positiivseid emotsioone. Üritust organiseeris Viljandi kultuurimaja.
Ilutulestiku osa algul informeeriti publikut lavalt, et õhku lastakse neli tulevärki, ja teatati eesolevatest pausidest. Need on vajalikud selleks, et suits saaks hajuda ja järgmine ilutulestik oleks võimalik stardivalmis seada, samuti ohutuse tagamiseks. Eespool kirjeldatud Läti meeskonna esimene tulevärk lasti õhku muusika saatel, mis koosnes neljast loost, ja võib-olla seepärast ei öeldud ka palade pealkirju.
Miks ühe ilutulestiku ajal muusika katkes? Põhjus oli tõenäoliselt kaablile langenud rakett. Palume vabandust, et nii juhtus, ning loodame mõistvat suhtumist. Paraku on meie valdkond seotud riskidega. Niisuguseid juhtumeid on ette tulnud isegi ilutulestiku maailmameistrivõistlustel.
Paus venis pikemaks, sest puudusi saab kõrvaldada ainult siis, kui platsil ei lasta samal ajal ilutulestikku.
Ootajale tundub aeg pikk, kuid pealtvaataja kirjeldatud 20minutiline paus heli taastamiseks on selgelt liialdus. Nimelt algas 4-5 minutit pärast lätlaste esimest ilutulestikku kavakohaselt Arnika esimene esitus. Pärast seda oli umbes kümme minutit vahet ja järgnes teine lätlaste ilutulestik, seejärel taas õigel ajal Arnika oma.
Tean paljusid, kes otsustasid lahkuda enne viimase ilutulestiku lõppu, et vältida rahva hulgas trügimist.
Kurb on lugeda arvamust, et korraldajale on esmane oma taskute täitmine. Proovige tuua Viljandisse kaks orkestrit paarisaja osalisega, lisaks lava-, heli- ja valgustehnika, ekraan ning turvameeskond. Pakkuge rahvale neli suurt ilutulestikku ja püüdke seejärel kasumisse jääda. See on väga keeruline. Ma ei tea, kui palju peakorraldaja üritusega teenis. Varasemate kohta kinnitan, et rikkaks ei ole nendega keegi saanud.
Loomulikult viib kriitika edasi ja alati saab paremini. Arvame, et mõne tehnilise rikke pärast ei olnud sellel aastal imeilusa ilmaga peetud «Tulemuusika» siiski nii negatiivne, kui kirjeldati. Kõik korraldajad soovivad alati pakkuda parimat. Seda püüdsime meiegi.