Vihma kallas ja rahvas oli rõõmus

Pärast edukat etendust päikesepaistelisel päeval Kondase aias on trupp publikut tänades enda seltsi kutsunud ka lavastaja Margus Vaheri (triibulises särgis) ja kunstnik Priit Pangsepa (tema taga). Foto: Mari Lember

Kui Seasaare näitemänguseltsi trupp reedel Mõisaküla poole sõitma hakkas, ei osanud seltskond aimatagi, mis neid ees ootab.

Kaks naist, Reet Raudsepp ja Mari Lember, kes oma muljeid jagavad, meenutavad, kuidas Viljandist teele asudes oli ilm veel ilus, aga Mõisakülas juba tibutas.

Kõik lubasid tulla

«Me kartsime hirmsasti, et rahvast ei tulegi. Võtsime oma suure Seasaare seltsi lipu kaasa ja läksime tänavale inimesi etendusele kutsuma. Pidasime isegi mõne auto kinni. Kõik pärisid, et mis asi ja kus ja mis kell algab ning lubasid tulla,» jutustab Reet Raudsepp.

«Ja nad tulidki! Viiskümmend inimest oli kohal, mis on väikese paiga kohta suur vaatajate arv,» lisab Mari Lember.

Edasi läks päris rajuks. Seasaarlased mängisid Mõisaküla publikule tükki pealkirjaga «Päike südames» ja südamesse see päike jäigi, nii näitlejatele kui publikule. Taevast aga kallas vihma niisuguse ladinaga, et naised said pearätikust sorinal vett välja väänata, ja kui üks meestegelane pidi käega vastu lauda põrutama, siis pritsis vesi laias kaares kahele poole.

«Oli suurepärane, et publik oli nii vapper ja mitte keegi ei läinud ära. Eks neil olnud piinlik minna ka, sest nemad said ikka vihmakeebid ümber võtta või varju pea kohal lahti teha, aga meie olime puhta õhukeste kleitidega,» meenutab Mari Lember.

Reet Raudsepp lisab olukorra kirjeldusse värve: «Kui mõnel inimesel publiku hulgast istmikualune juba liiga märjaks läks, seisis ta püsti ja vaatas edasi. Tüdrukud, kes olid ennast madratsite peale sättinud, võtsid pärast istumisalused sooja saamiseks ümber.»

Kui etendus läbi oli — vihma kallas muidugi edasi — tulid vaatajad tänama ja kätt suruma. Mida veel tahta?

Triumfaalsele Mõisaküla gastrollile eelnes kaks hansapäevadeaegset mängukorda Kondase keskuse õues, kus oli samuti rahvast palju ja vastuvõtt soe.

Naised meenutavad ühte vaatajat, kes päris, kuidas küll rollid nende esitajatele nii hästi sobivad.

Nende sõnul sellepärast, et näidendi autor ja lavastaja Margus Vaher kirjutas teksti just trupi liikmeid silmas pidades. «See on tal meiega juba kolmas lavastus, eks ta meid kuigivõrd ikka tea.»

«Päike südames», mille selgituseks on kavalehele märgitud, et see on lustlik näitusmäng lauludega elu maitsmisest, ning mille sündmustik leiab aset Mäeotsa talu roht­aias eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel, on oma kaheksateistkümne osalisega üsna tegelasterohke näidend.

Kipsis jalaga lavale

Algul olid proovid pühapäeviti, hiljem juba mitu korda nädalas.

«Me lausa ootame proove, seal on nii huvitav ja lõbus. Margus Vaher ütles kohe algul, et tema meile hinnaalandust ei tee. Ta on super, me hindame teda nii kõrgelt, et sõnu pole!» räägivad naised läbisegi.

Ohtralt jagub neil kiidusõnu ka teisele professionaalile, kunstnik Priit Pangsepale.
Üks näide suurest mängidatahtmisest on see, et üks osaline murdis õnnetul kombel jalaluu ja läks lavale kipsis jalaga.

«Kui ilm on ilus, pole lugu, aga Mõisakülas tuli jalg kilekotti panna, et kips vihmaga lagunema ei hakkaks. Mitte ükski vaataja ei saanud aru, et see on hädaolukord, kõik arvasid, et nii on näidendis ette nähtud,» seletab Mari Lember.

Nüüd on naiste sõnul kogu näitetrupi suur mure see, et uut tükki parajasti ei õpita ja praegusega on etendusi harva, nii et pühapäev on lausa tühi, polegi midagi ette võtta.

Esinemiskutseid on ja ka külateatrite festivalile Kuhjaverre on seasaarlased augustis oodatud. Hiljem hakatakse «Päikest südames» mängima saalis ja siis ei saa näru ilm enam takistuseks.

«Tahame käia just väikestes kohtades, kus inimestele nii palju ehtsat meelelahutust ei pakuta,» ütleb Reet Raudsepp.

Otsekui saatuse sõrm

Kuigi sellega oleks pidanud ehk alustama, tasub lõpuks ära rääkida lugu, kuidas kahest kinnisvarabüroos töötavast prouast äkitselt näitlejad said.

«Peame firmas arenguvestlusi. Mina rääkisin Mariga ja tema ütles, et ta unistus on kordki rahvateatri etenduses laval olla. Ma nagu vakatasin, sest tundsin, et mul on täpselt samasugune soov. Varsti oligi lehes kuulutus, et Seasaare näitemänguselts otsib näitlejaid,» räägib Reet Raudsepp.

«See oli meile selge märk,» kinnitab Mari Lember.

Nii saigi alguse harrastus, mis on neile mõlemale toonud halli argipäeva ehedat rõõmu ja vaheldust.

Seltsi entusiasmi tunnustas Viljandi linn mullu kultuuripreemiaga.