Juunikuus võib viljandlanna Ruth Männiku aias näha iiriste värvipaletti, millest saaks kokku panna terve vikerkaare.
Iirised on Ruth Männiku armastus
22. juuni 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uhked õied säravad vahvalt nii päikeses kui vihmas. Liiati on paljudel sortidel muljetavaldav lõhn.
Kiindus lapsepõlves
Ühtekokku arvab perenaine, Viljandi haiglas mikrobioloogi ja nakkustõrje arstina töötav Ruth Männik enda aias kasvavat 70—80 iirisesorti.
Armastus nende vastu pärineb lapsepõlvest. «Vanaemal oli Vene ajal üheksa iirisesorti, mida selle aja kohta oli päris palju. Väikese tüdrukuna imetlesin tihti vapustavat vaatepilti, kuidas iirised juunikuus õitsesid.»
Kümne aasta eest kolis Ruth Männik vanaema majja elama ja hakkas ise aeda kujundama. Esialgu tõi ta sinna vanu ja kindlaid kodumaiseid iirisesorte. Algajale soovitab ta hästi õitsvat ja talvekindlat «Calientet».
Pika ajalooga on «Eleanor’s Pride» — eriliselt siniste õitega sort, mida pärjati auhinnaga juba 1950. aastatel. Samuti on põnevad vene botaaniku Georgi Rodionenko aretised. Mõne sordi nime Männik ei tea, näiteks üht nimetab ta vanaema roosaks.
Kui iirisekogu kasvas, hakkas perenaine soetama ka uusi ja omapäraseid sorte. Näiteks «Dark Mood», tumeda õie ning lontis alumiste lehtedega sort, mis on tema sõnutsi omamoodi depressiooni ja minnalaskmise sümbol.
Väga hea sort on lillekasvataja hinnangut mööda vene päritolu «Abhaasia». Aediiristega koos õitseb ka Siberi iiris «Plissee», mille on aretanud Saksamaal elav eesti päritolu mees Tomas Tamberg.
«Tänavu õitses «Plissee» esimest korda rikkalikult. Mul on selle üle tõeliselt hea meel,» rääkis Männik. «See on minu silmis üks paremaid Siberi iirise sorte: ilusa suure õie ja eriliselt lokilise hoiakuga, lisaks on tal peenike valge servake. Mina sain ta eesti taimekasvataja Aarne Kähri aiast.»
Austraalia üllatus
Kord maailma tuntud iirisekasvatajate kodulehti uurides sattus Ruth Männik austraallase Barry Blythe’i omale. Too maailma viie tuntuma iirisearetaja hulka kuuluv mees pakub peale enda loodute teiste tipparetajate sorte. Need on tuntud hästi lokiliste ja heade värvidega õite poolest.
Kodulehel lubati lahkelt, et meili teel lähetatud palve peale saadetakse huvilisele iirisekataloog. Suur oli Ruth Männiku üllatus, kui elektronväljaande asemel, mida ta oli oodanud, potsas jõulude eel postkasti paberkataloog. Seda uurides avastas ta, et austraallase iirised on vapustavad. Müstilised värvid ning kõikvõimalikud lokid ja keerud võtsid silme eest suisa kirjuks!
«Rääkisin sellest teiste Eesti iirisearmastajatega. Tellisime lilli üheskoos — nii oli lihtsam ja odavam. Tuli täita Euroopa Liitu toomisega kaasnevad taimekaitsenõuded: kaasas pidi olema taimekaitse sertifikaat ja tasuda tuli päris suur tollimaks,» meenutas huviline.
Kuigi Austraaliast tulnud risoomid said juba aprilli lõpul mulda ning külma kaitseks katteloori alla, õied tänavu ei puhkenud. Ruth Männiku arvates võib põhjus olla selles, et maakera kuklapoolel on meiega võrreldes aastaajad vahetuses. Risoomid on siiski ilusad ja terved ning ka uued lehed on tulekul, seetõttu usub aednik, et õieilu saab näha aasta pärast.
Sama aretaja käest on tellitud taimi Venemaale ja Lätti ning seal on need kuuldavasti edenenud. Seepärast loodab Männik, et Austraalia sordid peavad ka meie talvele vastu.
Lahked lätlased
Kui «Sakala» läinud nädalal Ruth Männiku Paalalinna aias külas käis, ootasid parasjagu istutamist Läti-reisilt hangitud iirised. Koos teiste aiandushuvilistega oli perenaine ammutanud suurepäraseid muljeid Põhja-Läti Vidzeme puukoolidest ja aedadest.
Silma oli jäänud palju põnevaid puid ja põõsaid, lisaks veel muljetavaldav pojengikollektsioon Kalsnava arboreetumis. Nähti ka palju aediiriste sorte, mida Eestis ei ole.
«Iirised on Lätis väga populaarsed — nägime neid peaaegu igas aias. Väikese tasu eest olid aiapidajad lahkesti nõus meilegi mõne risoomi välja kaevama. Nad olid meie huvist meeldivalt üllatunud,» rääkis Männik. «Pole see lätlane midagi nii kade, nagu arvatakse. Hoopis väga lahke on, kui tema asjade vastu huvi tuntakse.»
Kasvunõksud
Ruth Männik kõneles, et aediiriste risoomi pakutakse kas saepuru, laastude või mittemärguva paberi sisse pakituna. Kuivalt võib see olla mitu nädalat. Juured küll närbuvad, aga risoom on väga tugev ning kui seda enne istutamist veidi leotada, tulevad mullas uued juured alla.
«Istutades ei tohi risoomi mullaga katta,» manitses kasvataja. «See asetatakse päikese kätte mullast künkale ja juured laotatakse laiali nagu ämblikul.»
Ta toonitas, et kui risoom panna liiga sügavale, kasvab taim küll kenasti, aga ei õitse. Tõsi, risoom ei pruugi künkakesel paigale jääda, teda tuleb tükk aega sättida ja mõnele lausa kivi toeks panna, enne kui ta juurduda suudab.
Väetist see lillesort palju ei taha. Sobivam on savikas toitaineterikas parasniiske pinnas.
Mingil juhul ei tohiks iiris jääda kevadise liigvee alla, seepärast soovitab Männik teha kõrgpeenra või istutada risoom kallakule. Koht peab kindlasti olema päikeseline.
Rammutamiseks sobib kaaliumi- ja fosforirikas sibullillede väetis. Lämmastikuga tuleb olla väga ettevaatlik. Mitte mingil juhul ei tohi panna värsket sõnnikut — see ajab taime mädanema. Kui kõdunenud sõnnikuga liiale minna, tekib taimel palju lehti, aga risoom jääb nõrgaks ega pruugi hästi talvituda.
See-eest meeldib iiristele mineraalaineterikas lehtpuutuhk. Eriti hästi mõjub sellega väetamine varakevadel või pärast õitsemist.
Osa kasvatajaid ei väeta iiriseid Männiku teada üldse. Viljandis, kus on enamasti savikas muld, võib nii toimides ka edu saavutada. Liivasema mullaga kohtades tuleks aga kindlasti rammu anda.
Veel soovitab Ruth Männik aediiriseid, eriti suurema õiega sorte kolme kuni viie aasta tagant ümber jagada. Vastasel korral läheb taim liiga tihedaks, pealegi hakkavad vanad ja kõdunevad risoomid baktereid ja haigusi levitama. Kord juba õit kandnud risoomiosa pole mõtet uuesti maha istutada.
Jagamiseks lõigatakse noored osad terava noaga vana risoomijupi küljest lahti. Enne oleks soovitav nuga alkoholi või tulega desinfitseerida. Istutamiseks on parim aeg kaks kuni kolm nädalat pärast õitsemist. «Kui augustis istutada, võib juhtuda, et taim ei juurdu hästi ja talvitumine võib olla raske,» lisas Männik.