Kultuur ise ongi aruanne

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Peep Talimaa

FOTO: Elmo Riig

VILJANDI KOHALIKE kultuurikorraldajate nördimus kohaliku linnavõimu tegevuse pärast džässooperi «Carmen Loves Jazz» ümbernurga toetamisel on arusaadav (vaata uudist «Linna rahasüst Eesti Kontserdile riivas teiste korraldajate õiglustunnet» ja Ugala teatri juhi Kristiina Alliksaare kommentaari 11. juuli Sakalas). Võrdsuse ja õigluse tagamine ei peaks aga tähendama kaugelt tulnud Eesti Kontserdile ränga aruandekohustuse seadmist. Selle asemel tuleks hoopis kohalikud tegijad (samuti) aruandekohustusest vabastada.

Kultuurisündmusi ei loo aruandepaberid, kultuuripilk ei tohiks neisse takerduda. Oma silm on kuningas, aga see suhtumine ei peaks ilmnema mitte aruandes näpuga järge ajades, vaid projektina korraldatud ettevõtmisega otseselt kokku puutudes ja vajaduse korral ka seda hinnates.

AUSALT ÖELDES on piinlik lugeda linnavalitsuse istungi kajastusest, kui üks või teine korraldaja – kas siis kultuuri- või mõne muu valdkonna oma – on saanud paarieurose viivistrahvi koos võimatusega esitada mõne aja jooksul uusi projekte raha taotlemiseks, sest ta on hilinenud paar päeva igati korrektse aruande esitamisega. Kord on küll kord, aga linnavõimu puhul, kes sai sisuliselt sõrmi nipsutades välja käia 330 000 eurot pangamaja ostmiseks kesklinnas, jätab see paraku väiklase norimise mulje.

Kui juba rahasumma mängu tuli, olgu lisatud, et Viljandi linnavalitsuse veebilehe järgi on tänavu senises kolmes voorus kultuurivaldkonna projektidele toetust jagatud kokku 37 725 eurot. Toetussummad ulatuvad 175−4000 euroni, keskmine toetus on ligi 1020 eurot. Ehk siis eelmainitud pangamaja investeeringu suurune summa võimaldaks samas tempos jätkates toetada rohkem kui 300 kultuuriprojekti.

Selge see, et samalaadset nipsust raha saamist kultuuriprojektide puhul keegi ei eeldagi. Taotlus tuleb ikka teha. Mida uuem ja ennast seega ajas vähem tõestanud on ettevõtmine, seda enam huvi äratav peab taotlus otsustajaks olevale linnavolikogu kultuurikomisjonile olema. Samuti on loomulik, et kui taotluses lubatu jääb üldse tegemata, maksab korraldaja selle maksumaksja raha kenasti linnaeelarvesse tagasi. Pole küsimustki.

Kui aga plaanitu saab teoks, peaks see ise enda eest rääkima. Asi võiks üldjoontes välja näha nii, et kõnealuse komisjoni liikmed ja linnavalitsuse kultuurivaldkonna inimesed jagavad projektiüritused, -teosed ja muu säärase omavahel ära, vaatavad need üle ning hiljem jagavad komisjonikolleegidele oma muljeid. Ning on valmis neid muljeid edaspidi komisjoni istungil taaslooma, kui sama tegija ja/või sama ettevõtmise järjekordne projekt arutelu all on. Võimalik muidugi, et see kõik toimibki nii ja murdsin äsja sisse lahtisest uksest.

Ühesõnaga, kui taotlus osutub suuresti blufiks ja tulemus kuigivõrd ei kanna, on ju võimalik edaspidi anda võimalus kellelegi teisele. Kui aga linnarahvale ja külalistele asjast selgelt tulu on, siis sündmusest endast veelgi paremat aruannet ikka tagantjärele kokku ei kirjuta.

Mis muud kui tuult tiibadesse järgmiselgi korral ja seda ilma liigse paberitega jahmerdamiseta!

Tagasi üles