Kultuurisündmusi ei loo aruandepaberid, kultuuripilk ei tohiks neisse takerduda. Oma silm on kuningas, aga see suhtumine ei peaks ilmnema mitte aruandes näpuga järge ajades, vaid projektina korraldatud ettevõtmisega otseselt kokku puutudes ja vajaduse korral ka seda hinnates.
AUSALT ÖELDES on piinlik lugeda linnavalitsuse istungi kajastusest, kui üks või teine korraldaja – kas siis kultuuri- või mõne muu valdkonna oma – on saanud paarieurose viivistrahvi koos võimatusega esitada mõne aja jooksul uusi projekte raha taotlemiseks, sest ta on hilinenud paar päeva igati korrektse aruande esitamisega. Kord on küll kord, aga linnavõimu puhul, kes sai sisuliselt sõrmi nipsutades välja käia 330 000 eurot pangamaja ostmiseks kesklinnas, jätab see paraku väiklase norimise mulje.
Kui juba rahasumma mängu tuli, olgu lisatud, et Viljandi linnavalitsuse veebilehe järgi on tänavu senises kolmes voorus kultuurivaldkonna projektidele toetust jagatud kokku 37 725 eurot. Toetussummad ulatuvad 175−4000 euroni, keskmine toetus on ligi 1020 eurot. Ehk siis eelmainitud pangamaja investeeringu suurune summa võimaldaks samas tempos jätkates toetada rohkem kui 300 kultuuriprojekti.
Selge see, et samalaadset nipsust raha saamist kultuuriprojektide puhul keegi ei eeldagi. Taotlus tuleb ikka teha. Mida uuem ja ennast seega ajas vähem tõestanud on ettevõtmine, seda enam huvi äratav peab taotlus otsustajaks olevale linnavolikogu kultuurikomisjonile olema. Samuti on loomulik, et kui taotluses lubatu jääb üldse tegemata, maksab korraldaja selle maksumaksja raha kenasti linnaeelarvesse tagasi. Pole küsimustki.
