Lasteaiakohustuse seadustamise mõtegi on jabur

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Ain Ostra (keskel) koos oma perega

FOTO: Eve Proosa

MU ESIMENE mõte, kui kuulsin minister Mailis Repsi ideest muuta lasteaias käimine lastele kohustuslikuks, oli: kas valitsus tahab astuda veel ühe sammu õnneliku sotsialismi poole ning taas täiendada seaduslike keeldude ja käskude nimekirja? Protest otsis kohe kirjalikku väljapääsu. Siis aga rahustasin end: pole ma ju suurem asi haridusasjatundja, ootan spetsialistide arvamusavaldused ära, ehk suudavad need minu protesti vaigistada.

Nüüdseks olen lugenud kümneid arvamusi, ikka seinast seina. Aga minu arvamus on jäänud samaks ja protest otsib endiselt väljapääsu.

Mis mõttes tahab riik mulle seaduste kaudu ette kirjutada, kuidas täpselt ma pean oma last kasvatama? Jah, seitsmeselt läheb ta kooli. Jah, ma ostan talle riided ja söödan tal kõhu täis ning kui teda peaks mingi viirus tabama, siis viin ta arsti juurde. Jah, loomulikult ma keelan trepi peal hüpata ja õpetan selgeks esimesed tähed. Tõenäoliselt teeb nii enamik vanemaid ja see on täiesti loomulik. Seda ei pea ju ometi seadustesse kirjutama.

Vanematena oleme kogenud, kuidas meid kunagi kasvatati, ja anname seda nüüd edasi. Jah, vahel küsime sõbralt või sõbrannalt, mis tema tegi, et laps küüsi ei näriks, või kuidas kiiresti palavikku alla saada, aga kindlasti ei mõtle me neil hetkil valitsusele, et ehk tema kirjutab meile mõne seaduse, kuidas käituma peaks.

OLEN SÜNDINUD ja kasvanud Tallinnas, aga hingelt olen puhas maakas. Tean, et lastele on vaja kasvamiseks ruumi, õhku ja linnulaulu. Nende sotsialiseerumisel mängivad rolli perekondlikud üritused ja suhtlus kogukonnaga. Ükski minister ei saa ette kirjutada, kuidas see käima peaks.

Lapsed on erinevad. Mõni liitub mänguga esimese minuti jooksul, mõnel kulub mitukümmend minutit. Kas nüüd sätestame seaduses, et maksimum on viis ja sealt edasi järgneb karistus? Jaburus!

Maakohtades ei ole lasteaiakohta saada üldiselt keeruline: kui on lapsi, keda lasteaeda panna, päästame lasteaiad sulgemisest. Linnades, eriti Tallinnas, on lugu teistpidine.

Niisiis tundub, et ka selle protsessiga on alustatud valest otsast. Esmalt peab looma võimalused lapsele lasteaiakoht üldse saada.

Ma olen vaba inimene ning mulle ei meeldi üleliigsed käsud ja keelud. Tahan ise otsustada, mis on minu lapsele parim, toetudes oma lapsepõlve kogemustele. Käisin lasteaias, läksin kooli ja hiljem tööle. Ma sain lapsed ja mul on perekond. Aga seda, kuidas minu lapsed kasvavad, tahan ma ise otsustada. Otsustame koos oma naisega, oma kogemustele tuginedes ja oma lapse arengut lähedalt jälgides, millal ta lugema õpib või millal ta esimest korda sõbra juurde mängima läheb.

Muidugi on meie keskel lapsevanemaid, kel head kogemust pole – ei oma lapsepõlvest ega laste kasvatamisest – ja keda tuleb aidata. Seadusest on siin aga palju vähem tuge kui konkreetsest abikäest, nõuandest ja eeskätt märkamisest – hooletusse mittejätmisest.

Nüüd on mul puhkus ja ma ei vii täna lapsi lasteaeda, sest tahan oma päeva koos nendega veeta. Nii, et mul on neile ja neil minule oma ajast osake anda. Mitte ükski minister ega seadus ei pane mind lasteaiakohustusele pimesi alluma. Pange või vanglasse!

Tagasi üles