Mahedad marjad saab lauale lihtsalt

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mahedaid marju ja puuvilju kasvatades on oluline oma taimi ja nende vajadusi hästi tunda ning aias toimuval silm peal hoida.
Mahedaid marju ja puuvilju kasvatades on oluline oma taimi ja nende vajadusi hästi tunda ning aias toimuval silm peal hoida. Foto: Elmo Riig / Sakala

Aastaid Viiratsi vallas Everti talus muude tegemiste kõrvalt marju ja puuvilju kasvatanud Jüri ja Kadri Vollmann teavad oma kogemuste põhjal rääkida, et tervislike viljade saamine pole keeruline, kui juba algul õiged valikud teha.

Kadri Vollmanni kirjeldust mööda sirguvad Everti talu aias musta aroonia, mustasõstra- ja ebaküdooniapõõsad ning õunapuud. Neile pole pandud kübetki kunstlikke aineid ja nii võivad Vollmannid neid turustada mahetoodanguna. Õunad kasutab pere ise ära, kuid muu kraam rändab ökosildi all Tallinna turule, Rõngu tehasele ja moosikeetjatele.

Perenaise sõnul juhtub sedagi, et muidu korralik saak jääb lindude nokatäiteks, sest marjade vastuvõtuajad kokkuostjate juures on lühikesed ja alati pole saada korjajaid, kes saagi põõsast alla tooksid.

Seda on enim juhtunud arooniaga, mis on tema jutu järgi suurepärane lisand õunamoosile.

Tuleb teha õiged valikud

Nii Kadri Vollmann kui Eesti maaülikooli professor Kadri Karp leiavad, et viljelusviis — mahe või mitte — ei ole saagikuse juures oluline.

Mõlemad toonitavad, et puuviljade ja marjade mahekasvatuses on tähtis algus, taimede istutamise aeg. Vollmann rõhutab, et valida tuleb sobivate kasvutingimustega asukoht, Karbi sõnutsi tuleb tähelepanu pöörata ka sortidele ja näiteks koduses õunakasvatuses eelistada neid, mis peavad vastu nii kahjuritele kui haigustele.

«Vanadest sortidest on hea «Paide Taliõun», uuematest «Talvenauding» ja veel uuematest «Krista». Eestis kasvavate sortide kohta leiab kirjeldusi nii internetist kui raamatutest ja igaüks saab teha enda aiale sobiva valiku,» rääkis Karp.

Tema teada on juba kummutatud eksiarvamus, et mahekasvatuses väetisi üldse ei kasutata ning ökotootmisest huvitatud leiavad poodidest mitmesuguseid maheviljelusse sobivaid väetusaineid.

Mulla toitmine on Kadri Karbi kogemust mööda väga oluline just istutamise ajal ja sellele järgneva perioodi jooksul. «Viljaka mulla puhul ei pruugi väetamine vajalik olla, seega sõltub hilisem hooldusvajadus mullaviljakusest ja puu elujõust,» rõhutas Karp.

Vanad tarkused kasutusse

Eestis on palju talukohti ja linnaaedu, kus marjapõõsad ja viljapuud on kasvanud juba enne praeguste asukate sissekolimist. Kui uued elanikud tahavad oma marju ja puuvilju mahedalt kasvatada, pole Kadri Karbi jutu järgi vaja vana viljapuuaeda maatasa teha ja otsast alustada — piisab mõningasest ooteajast.  

Kadri Vollmanni sõnul tähendab see, et kui inimene pole kindel, kas tema õunapuid või karusmarjapõõsaid on seni mahepõhimõtete järgi hooldatud, tuleks edaspidi neist siiski lähtuda ja mõne aasta pärast võib saadusi juba mahedaks nimetada.

«Tavapärane üleminekuaeg kestab püsikultuuridel, sealhulgas marjadel ja puuviljadel kolm aastat. Et marja- ja puuviljakandjad mahedaks tunnistataks, on vaja pöörduda kohalikku põllumajandusnõuande keskusesse, kus mahekonsulent annab nõu konkreetseid asjaolusid arvesse võttes,» rääkis Vollmann.

Kadri Karp kõneles, et Eesti taluhoovides on puuvilju ja marju traditsiooniliselt kasvatatud mahepõllumajanduslikke põhimõtteid järgides ning koduaedades levivad kahjustajad vähem kui suurtel põldudel või istandustes, nii et oma aeda võib enamasti usaldada.

Väetisena au sees olnud sõnnikust on tema ütlemist mööda saanud küll defitsiit, kuid see-eest on müügile tulnud mitmesuguseid teisi orgaanilisi väetisi, mis muutuvad järjest menukamaks.

Mahepõllumajanduse põhimõtete järgi tuleb mullaviljakuse säilitamiseks ja suurendamiseks anda sinna piisavalt orgaanilist ainet, soodustada mulla bioloogilist aktiivsust, harida seda sobival viisil ja optimaalsel ajal.

«Mahekasvatus ei erine tegelikult kuigi palju tavalisest marjakasvatusest,» nentis Karp. «Tasub lihtsalt hoiduda keemilistest taimekaitsepreparaatidest, millega toimetamine nõuab kogemusi ja teadmisi ohutusest. Probleemide korral võiks kasutada looduslikke vahendeid ja tuletada meelde vanu soovitusi.»

Nii peaks karusmarjapõõsastele varakevadel raputama puutuhka, pritsima puid ja põõsaid rohelise seebi lahuse või kaaliumpermanganaadiga. Soovitusi on teisigi, kuid aastaid maaülikooli juures aiandusega tegelnud Kadri Karp leidis, et olulisim on oma aiataimedel kogu aeg silm peal hoida.

«Kui näiteks sõstrale tekivad ümarad pungad, on see märk pahklestast ja oks tuleks kohe välja lõigata, sest see pidurdab kahjuri levikut,» lausus ta. «Seega tasub ennast täiendada, et aiakultuuride kahjustajad ära tunda, ning esmalt takistada nende levikut haigus- või kahjurikoldeid eemaldades.»

Kadri Vollmanni hoole ja valvsa pilgu all kasvanud mustadest arooniatest, mustadest sõstardest ja ebaküdooniatest saavad moosid ja mahlad.

Sidruni asemel tarvitada kõlbavat ebaküdooniat paneb Everti talu pere ka kookidesse ja selle jahvatatud seemnetega maitsestab küpsetisi. Perenaise sõnul leitakse kasutust ka küllaltki kõvadele seemnekodadele, mis kuivatatuna passivad hästi taimetee juurde, andes sellele mõnusa hapuka meki.

Mahe on tervislikum

Aastas üle kahe tonni mahedaid marju inimeste toidulauale toova Everti talu perenaise Kadri Vollmanni tõdemust mööda tulevad looduslähedaselt või teisisõnu ökoloogiliselt kasvatatud marjade ja puuviljade eelised välja ajapikku.

«Kohe ei olegi vahet; erinevused hakkavad ilmnema siis, kui oled tükk aega mahedaid marju, puuvilju ja muid toiduaineid söönud. Maitsevahe on suur ja need on tervisele kasulikumad, sest kehas ei ladestu mürke ega säilitusaineid, mida pesemisega marjadelt ja puuviljadelt maha ei saa,» põhjendas Kadri Vollmann, miks ta eelistab ökoloogiliselt kasvatatud toitu.  

Vollmanni arvates peab igaüks end kõige saastava eest võimalikult hästi kaitsma, et kauem ja tervemana elada. Tema on seda põhimõtet juurutanud ka peres ja lähikondlastes ning nüüd üritatakse üheskoos käima panna Viljandimaa mahetootjate võrgustikku, kus oleks võimalik oma toodangut müüa ja teiste pakutavat osta.

«Maheviljelus on hoiak, põhimõte, motivatsioon oma tervise, mõttemaailma ja igapäevaste ülesannetega ise toime tulla ning mitte loota teiste peale. Algusaastail räägiti mahedalt kasvatajatest sõrmega meelekohal ringe tehes. Aeg on aga edasi läinud, inimesed on õpihimulised ja hakatakse aru saama, miks mahedat vaja on,» selgitas Kadri Vollmann, miks temaga sarnaselt mõtlejaid juurde on tulnud.

Eestis kasvatab ametlikult mahedalt marju ja puuvilju ligi kümme suurt tootjat, väikseid on rohkem. Paljud kasvatavad ja söövad neid aga nii, et ei saa ise arugi, ning et nad oma saagile tunnustust ei taotle, ei tea keegi, palju meil tegelikult mahetootjaid on.

TOOTJAD
Möödunud aastal kasvatati Eestis puuvilju ja marju mahedalt enam kui 1200 hektaril.
• Mahemaasika peenraid oli 23, viljapuu­aedu 415 ja marja­aedu 784 hektaril. Lisaks saadi möödunud aastal kuuelt hektarilt mahedaid sarapuupähkleid.  
• Mullu korjati tunnustatud mahesaadusi ka 978 hektarilt mitteharitavatelt aladelt.
• Ühtekokku oli mahepõllumajandusliku taimekasvatuse pinda 121 815 hektarit.
Allikas: Eesti Mahepõllumajanduse sihtasutus

Märksõnad

Tagasi üles