Noor soomlanna lahkab oma raamatutes elu ränki külgi

Soome kirjanduse tõusev täht Riikka Pulkkinen rääkis Viljandis lugejatega kohtudes kirjaniku missioonist kajastada tõsiseid teemasid. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandis käis Soome kirjanduse järjekordne väljapaistev noor naine Riikka Pulkkinen.

Tema mõlemad romaanid, kodumaal suurte tiraažideni jõudnud ja ka kriitikutelt tunnustust leidnud «Piir» ja «Tõde» on tänu kirjastusele Pegasus kättesaadavad ka eesti lugejatele.

«Piiri», seda väga naiselikku, tundeküllast ja põnevat raamatut lugedes oli raske uskuda, et nii noor autor suudab nõnda usutavalt ja targalt kujutada endast mitu generatsiooni vanemate inimeste hingemaailma ja käitumismotiive.

«Tõde» on rahulikum teos, mitte selline kärestikuoja nagu «Piir». Annotatsioonis raamatu tagakaanel on öeldud: «Miski inimeses püsib, olgugi et aeg püüab kalestada ta hinge, tuhmistada ta mälu ja murrab lõpuks maha ta keha.»

Sellest kõigest Riikka Pulkkinen ühe perekonna kolme põlvkonna naiste elu kujutades ka kirjutab, suutes surmagi kujutada loomuliku ja isegi rahuliku elu osana.

Kirjaniku kohustus

Kui kohtumisel Viljandi raamatukogus päriti, miks ta kirjutab nii rasketest asjadest nagu surm ja eutanaasia, vastas Riikka Pulkkinen, et kirjaniku eesõigus, aga ka kohustus on käsitleda suuri teemasid.

«Mäletan, kuidas «Piiri» alustades oli mu suur soov kirjutada tõsiselt, mitte noore inimese kergemeelset romaani,» meenutas ta.

Esikromaani kirjutama hakates oli selle autor kahekümnene ja kakskümmend kuus, kui teos trükivalgust nägi.

«See oli 2000. aasta septembris, kui «Piiriga» alustasin. Kuskilt tuli lause «Üksindus oli kestnud…» ja sealt läks kõik edasi,» jutustas Riikka Pulkkinen, kuidas mõlemad tema raamatud on alguse saanud ühest mõttest või lausest ning sealt edasi arenenud.

Kui kirjanikku küsitlenud Soome instituudi kultuurisekretär Heidi Iivari meenutas, et arvustustes on hinnatud autori südametarkust, vastas too: «Ma elan neid isikuid läbi.»
Tema kangelannad on haritud soome naised nagu ülikoolis filosoofiat õppinud autor isegi.

Oma sõnul kogu elu kirjutanud Riikka Pulkkinen oli samuti väljapaistev sportlane, unistades pikamaajooksus koguni olümpiamängudele jõudmisest. Ta kaalus ka spordireporteri tööd, sest teema oli lähedane ja võimalus palju reisida ahvatlev.

Nüüd sõidab ta mööda maailma oma raamatuid tutvustades ning leiab hädavajaliku lõõgastumisvõimaluse ja annab mõtetele rahuaega joostes, tehes seda ka kõige kärarikkamas suurlinnas, näiteks New Yorgis Central Parkis.

«Jooksmine ja kirjutamine ei olegi teineteisest nii kaugel, sest joostes ma mõtlen,» rääkis Riikka Pulkkinen.

Oksanen avas tee

Kui päriti Riikka Pulkkinenilt uue romaani kohta, vastas kirjanik, et ei oska sellest veel rääkida. Mainis vaid, et juttu tuleb tantsust ja tegevus toimub ka väljaspool Soomet.
Arvestades kirjaniku põhjalikkust (oma sõnul kirjutas ta «Tõde» seitse korda ümber) ei ole uut raamatut niipea loota, aga kindlasti jõuab seegi meie lugeja lauale.
Küsimusele Sofi Oksanenist vastas Riikka Pulkkinen, et ta hindab viimase võimet kujutada kõrvuti inetut ja ilusat ning kohutavaid traumasid esteetilisel moel lahendada.

«Kindlasti olen Sofi Oksanenile võlgu selle, et ka mina olen suures maailmas tuntuks saanud. Tema tegi tee lahti.»

Tõepoolest on huvitav, et Soomes on korraga esile kerkinud mitu väljapaistvat naisprosaisti. Eestis küünivad praegu õrnema soo esindajatest tippu vaid luuletajad.
Oma hirmudest ja rõõmudest rääkides ütles Riikka Pulkkinen, et ta kardab abstraktselt üksindust ja konkreetselt lendamist.

Kõige õnnelikum on ta aga maikuus, kui juhtub palju asju ja tema on kõige selle sees.