Eksamitööks valmis puudutav lühifilm

Kaader Remy Mändmetsa (pildil) ja Randel Pomberi ühistööna valminud lühifilmist «Sõbrad, olen siiski olemas!» Foto: Repro

«Ma mõtlen väga tihti selle peale, mis ma oleks võitnud, kui minu jaoks oleks üks pidu ära jäänud. Aga ma olen leppinud oma eluga ja tunnen end taas elavana ja seda suuresti tänu oma sõbrale!»

Nii rõõmustab peategelane lühifilmis «Sõbrad, olen siiski olemas!», mis on valminud Viljandi maagümnaasiumi õpilase Remy Mändmetsa ja Jakobsoni gümnaasiumi noormehe Randel Pomberi ühistööna.

Oma sõpru vajab kõnealuse loo tegelane seetõttu, et pärast saatuslikku juhtumit on ta aheldatud ratastooli.

Randel Pomber on varemgi osalenud samalaadsetes projektides ja et tal on  vajalik aparatuur, läks ta meeleldi sõbrale appi koolitööd tegema. «Olen mõelnud, et tahaksin astuda filmikooli,» lausus Pomber ning tõdes, et iga kogemus tuleb kasuks.

Remy Mändmetsal soovitas kunstiajaloo kirjaliku eksamitöö asemel filmi teha õpetaja. «Mõtlesin, et mingit suvalist naljafilmi ei tahaks teha, teeks midagi sellist, mis läheks inimestele korda ja paneks mõtlema,» jutustas Mändmets.

Lühifilm kõneleb paratamatusest, et pärast invaliidistumist võib inimene sõbrad kaotada. Nii juhtub ka filmi peategelasega: parim sõber hakkab teda vältima.

«Mul ei ole sõprus- ja tutvusringkonnas sellise saatusega inimest. Olen palju kuulnud, kuidas inimesed jäävad üksi seetõttu, et nad on teistsugused, ei ole enam niinimetatud normaalsed,» arutles autor.

Samuti tahtis ta näidata, et ratastooliga on Viljandi tänavatel väga keeruline liikuda. «Ülekäiguradadel on küll kallakud, aga need on nii ära vajunud, et nendest üles või alla saada on raske,» vahendas ta järeleproovitut.

«Peaaegu võimatu oli leida sobivat kaldteed, kus saaks filmida,» lisas Randel Pomber.

Enne võtteid ei olnud Remy Mändmets kordagi ratastooliga sõitnud. Kui ta seda harjutas, juhtus mõtlemapanev seik.

«Olime sõpradega järve ääres ja proovisin sealt üles tenniseväljaku äärde sõita. Eemalt tuli kolm tüdrukut, kes omavahel rääkisid ja naersid. Kui ma neile lähemale jõudsin, jäid nad vait ja vaatasid maha, mitte ükski ei julgenud mulle otsa vaadata. Ma ei tea, kas see oli tingitud sellest, et ma olin ratastoolis, aga nii ta välja kukkus,» jutustas Mändmets.

Noormees ei usu, et neiud teda pilkasid, ilmselt nad ei osanud selles olukorras käituda ja sestap tekkis piinlik vaikus.

Mändmets tunnistas, et talle ei tõtanud kordagi keegi appi, kui ta tänaval takerduma juhtus. «Inimesed võib-olla kardavad. Arvatakse, et ratastoolis olija proovib ise hakkama saada ega tahagi, et teda aidatakse. Teisalt võib tal olla häbi abi küsida. Nii tekibki ebamugav olukord, kus keegi kedagi ei aita ja küsida ka ei julge.»

Lühifilmi tegemiseks kulus kolm nädalavahetust tihedat tööd. Hindeks pälvis Remy Mändmets väga hea. Film on Youtube’i keskkonnas kogunud mõne nädalaga üle 4000 vaatamise ning palju kiitvaid kommentaare sügavmõttelise teemavaliku ja veenva soorituse eest.

«Osa inimesi on juhtinud tähelepanu tehnilistele probleemidele, aga eks me tea ise ka, kus oleks saanud paremini teha,» rääkis Randel Pomber. «Üks kommentaator jäi vist uskuma, et see noormees on päriselt ratastoolis, ning soovis talle edu.»

Remy Mändmets lausus, et eestlasi teades ei osanud ta loota nii suurt positiivset vastukaja.

Kui peategelane on paljastanud sõbra vale, arutleb ta: «Ma ei jookse ega hüppa, aga ma olen ikka seesama inimene. Mina ju ei muutunud, muutus ainult minu keha. Just nüüd, kui ma hakkan ennast taas elavana tundma, hakkavad nemad käituma nii, nagu mind ei olekski olemas.»