Debati asemel saame kaks monoloogi

Arved Breidaks Foto: Erakogu

EUROPARLAMENDI sõltumatu saadik Indrek Tarand nimetas enese kandidatuuri ülesseadmist vabariigi presidendi valimistel teeneks Eesti riigi ees, sest vastasel juhul jääks valimisdebatt olematuks. Rohkem kui Ilvese-Tarandi jutuajamisi oleks aga vaja sisulist debatti presidendi institutsiooni tuleviku üle.

Toomas Hendrik Ilvese jätkamist toetava kolme erakonna koalitsioonis on praegu tõenäoliselt tunda segadusvärinat. Näiliselt ei ole juhtunud midagi, mis muretsema sunniks, sest Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond kontrollivad jätkuvalt enam kui kaht kolmandikku riigikogu häältest. See võimaldab Ilvese parlamendis riigipeaks tagasi valida.

OMETI EI SAA rahulikult paigal istuda, sest viga oleks Edgar Savisaart ja Tarandit alahinnata. Üks kord seda Tarandi puhul tehti ja tulemused olid europarlamendi valimistel erakondadele katastroofilised.

Olgugi et Ilvese leer näib vankumatu, on hääletamine siiski salajane, mis tähendab, et juhtuda võib kõike.

Vähim, millega Tarand ja Keskerakond suudavad hakkama saada, on elevust tekitada. Õigupoolest on ju sellega juba toime tuldud ja fakt, et Ilvese vastu seatakse vastaskandidaat üles (mis veel pool kuud tagasi näis võimatuna), suurendab inimeste huvi valimiste vastu, kus nad küll ise otseselt kaasa lüüa ei saa.

See on vajalik nii Keskerakonnale kui Tarandile. Tänu Tarandile on seoses presidendivalimistega põhjust rääkida ka Keskerakonnast, mis mõni nädal tagasi näis tarbetu, sest temast ei sõltunud midagi.

Samuti pööratakse üle pika aja tähelepanu Indrek Tarandile, kes pärast europarlamendi valimisi on olnud pildilt kadunud.

MAKSIMUM, mida «trooninõudlejad» võiksid saavutada, on presidendivalimiste läbikukutamine riigikogus ja valimiskogu kokkukutsumine. See ei olegi võimatu, sest keskfraktsioon kontrollib parlamendis 26 häält ning Tarandil piisaks kaheksast lisahäälest, et presidendi valimine riigikogus kolmel katsel ebaõnnestuks.

Tõenäoliselt on Ilvese pooldajad valimiskogus selgelt ülekaalus, kuid see ei ole enam oluline, sest nii Savisaar kui Tarand on selleks ajaks saanud oma show maha mängida.

Tarandi kandideerimist Ilvese vastu ei saa käsitleda Taaveti-Koljati ega Ilvese-Rüütli vastasseisuna. Põhimõttelist vastasseisu Ilvese ja Tarandi vahel ju tegelikult pole ega tekigi. Tarand võib end debati päästjaks kutsuda, kuid ta hindab end üle.

Ennustan, et me näeme tavalist Tarandit, kes tulistab igast asendist sapiseid märkusi erakondade pihta, tallates sama rada, mis tõi talle edu europarlamendi valimistel.

Ilves seevastu rõhub ametiga kaasas käivale väärikusele ning propageerib valdavalt ideid, mis on juba välja öeldud — talendid koju, Eesti ihaldusväärseks elukeskkonnaks. Debati asemel näeme suure tõenäosusega kaht monoloogi, mitte dialoogi.

See on mõneti paratamatu, sest õhus ei ole põhimõttelisi küsimusi ega valikuid, nagu 2006. aastal. Kahel praegusel kandidaadil, pealegi suhteliselt sarnase maailmatunnetusega mehel, pole eriti midagi, mille üle vaielda.

Ilves on viie aastaga veenvalt tõestanud, et kui president võtab oma ametivolitusi üksüheselt, muutub ta ühiskonnas raskesti märgatavaks. Me ei ole näinud Ilvest algatuste vedajana, Eesti Esimese Mehena, vaid ametnikuna, kes teeb oma töö ära ja läheb kell 17 koju.

See on riigi ja ühiskonna küpsusastme näitaja. Eesti riigipea ei pea enam pastakaga gloobusele Eesti kohale risti tegema ega paistma silma muude ekstravagantsustega, et väikeriigi olemasolu maailma vägevate silmis teadvustada. Oleme küps, maailma eliiti kuuluv riik, kus kehtivad teised mängureeglid, kui 1990. aastatel kombeks oli.

Ilves on seda suurepäraselt tajunud ja oma ametiperioodi jooksul ka selles vaimus käitunud. Ta pole haaranud initsiatiivi sisepoliitikas, kus ta võinuks valusalt vastu sõrmi saada.

Mille üle on aga sellisel juhul presidendiks kandideerijatel debateerida? Juttu võib muidugi veeretada maast ja ilmast, kuid siis tekib küsimus, mis on sellel kõigel pistmist presidendivalimistega.

VABARIIGILE tuleks kasuks debatt hoopis selle üle, kas jätkata presidendi valimist praegusel kujul või midagi muuta. Enne Tarandi üleskerkimist kurdeti ju, et presidendi valimine riigikogus pole piisavalt demokraatlik ning õigem oleks riigipeaks saaja otsustada valijameeste kogus. Seda hoolimata asjaolust, et põhiseadus näeb valimise ette just parlamendis ja jätab valijameeste kogu varuvariandiks.

Samas on juba pikki aastaid soikunud arutelu presidendi otsevalimiste üle, mida Reformierakond eelmisel kümnendil tugevalt toetas.

Vahest peaksid erakonnad andma viimaks mingisuguse sõnumi, kas otsevalimised on täiesti mahamaetud idee ja miks sellega omal ajal mängiti. Kas tuleks muuta põhiseadust ja anda presidendi valimise ainuõigus valijameeste kogule, kus loeks lihthäälteenamus. Või kaotada presidendi institutsioon sootuks, ühendades selle peaministri kohaga, nagu pakkus kunagi Siim Kallas?

Kompleksselt sellega vääriks käsitlust presidendi roll ühiskonnas. Kas tema praegused volitused on piisavad ja millises osas tuleks neid vajaduse korral muuta?

Aga ei juhtu ka midagi, kui kõik jääb nii, nagu parasjagu on. Sellisel juhul taandub Eesti president pikapeale samale positsioonile, mis on Saksa presidendil. Kas teate tema nime? Christian Wulff.