Kindlasti pole soorollid Eestis veel nii palju muutunud, et ema ja isa tähtsus laste kasvatamises ning nende eest hoolitsemises oleksid võrdseks muutunud. Sajanditega välja kujunenud traditsioone nii kiiresti teiseks ei tee. Ja kas peabki vanemate osa grammi täpsusega võrdseks kaaluma?
Küll aga on näha, et üha rohkem isasid väärtustab lastega koos veedetud aega nii sõnades kui tegudes. Tõsi, endiselt on suur osa isadest oma perest eemal, välismaal tööd rabamas, kuid samas on näha ka teistpidist suundumust. Isegi paljud tippspetsialistid ja -juhid, kelle puhul peetakse töönarkomaaniat peaaegu kohustuslikuks, võtavad lapse sünni järel pika puhkuse, et maimukesega koos olla.
Kindlasti on selle taga vanemapalk ja üldine majandusliku heaolu kasv, mis võimaldab rohkem pehmetele väärtustele keskenduda. Loodetavasti ei muutu perele pühendumine võimatuks ka nüüd, mil majanduses on saabunud raskemad ajad.
Nii vastutusrikas koorem, nagu on isaks olemine, pole muidugi kerge. Ükskõik kui väsinuna ta töölt koju jõuab, ükskõik mis mured teda vaevavad, ootab laps isalt soojust, kaitset, mõistmist, tarkust ja armastust. Kõike seda, mis on sama hädavajalik kui toit ja peavari, et inimene saaks kasvada tubliks ning heaks.
Aeg, mille lapsed saavad koos vanematega veeta, muutub seda tähtsamaks, mida rohkem mõjutavad noori internet, televisioon ja muu meedia. Eeskätt just isa ja ema peavad paika seadma oma järeltulijate väärtushinnangud, mida uksest ja aknast sisse tulvavad äraspidised ideaalid kiiva ähvardavad kiskuda. Loodetavasti on vanematel küllalt tarkust ja püsivust, et seda teha.
Isaks olemise aeg algab lapse sünniga ja kestab puhkuseta kogu elu. Vahel on see närvesööv, kurnav ja võib-olla isegi hirmutav. Ent rõõmu, mida isadus endaga samuti kaasa toob, on võimatu mõõta. Ehk ongi just lapsevanemaks olemine elu mõte.