Kolga-Jaani tuletõrje seltsil külas käinud siseminister Ken-Marti Vaher lubas, et lähemail aastail annab riik vabatahtlike päästjate heaks senisest rohkem.
Minister tervitas vabatahtlikke
16. juuni 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleeilsel ringsõidul tutvus siseminister Tartus politsei- ja piirivalveameti, kaitsepolitsei ja päästekeskuse esindajatega. Ministeerium oli plaani võtnud ka külaskäigu priitahtlike pritsimeeste juurde ning liisk langes Lõuna piirkonnas tegutsevale Kolga-Jaani meeskonnale.
Ken-Marti Vaher, miks te just siia otsustasite tulla?
Piirkondlik päästekeskus pakkus Kolga-Jaani välja kui tubli vabatahtliku komando. Pean tähtsaks oma silmaga näha, millised on meeste ind ja tingimused.
Millised on esialgsed emotsioonid Kolga-Jaanis?
Vabatahtlikega kohtudes on emotsioon alati positiivne. On ju inimesed otsustanud selle töö võtta oma vabast ajast. See nõuab pealehakkamist ja ka vaprust. Kui paljud meist ootavad teiste abi, siis nemad on need, kes abi pakuvad.
Mis tasemel on vabatahtlik päästekorraldus Eestis tervikuna?
Priitahtlik päästeliit organiseerus alles eelmise aasta algul, kuigi vabatahtlikena on päästjad tegutsenud aastaid. Vabatahtlikke tuleb juurde, neid on praeguseks üle 800. Hea Euroopa tasemeni on siiski veel pikk maa.
Kuidas riik priitahtlikke pritsimehi aitab?
Riik aitab vabatahtlikke rahaga ning järgmisel ja ülejärgmisel aastal suurendab seda panust. Olen selgelt välja öelnud, et vabatahtliku poole tugevdamine ning ennetustöösse panustamine on tähtsad eesmärgid. Ka vabatahtlikud teevad palju ennetustööd.
Kas saate vabatahtlikele päästjatele midagi kindlat lubada?
Päästjate ja vabatahtlike peamine ülesanne on hoida ära päästesündmuse teke. Muidugi ei saa alahinnata tagantjärele reageerimist, aga nagu ma just viitasin, on ennetustöö kõige tähtsam.
Siin on eeskujuks Põhjamaad: näiteks Rootsis on kõige vähem päästesündmusi maailmas üldse. See on saavutatud kogukonda panustamisega. Rootslaste ohutusse puutuv teadlikkus on kõrgel tasemel nagu ka reageerimisvalmidus, kui kõige kiuste ikka midagi juhtuma peaks.
Meilgi on viimastel aastatel tehtud palju, et õnnetusi vähendada, ja neid on ka vähemaks jäänud. Tähtsal kohal on näiteks suitsuandurite kampaania.
Saan meie meestele lubada, et aktiivsete vabatahtlike komandode toetus suureneb. Kindlasti puudutab see ka Kolga-Jaanit.
Teie kolleeg Mart Laar algatas mõtte, et ametnike koondamise pealt võiks kokku hoida. Ehk saaks sealt päästjate heaks lisaraha?
Ma ütleks niimoodi: elukutseliste ja vabatahtlike päästjate koostöö saab olla ainult sünergiline — nad peavad üksteist täiendama, mitte asendama. Valitsus näeb ette võimalusi vabatahtlike töösse lisavahendeid suunata. See puudutab kogu ennetustegevust. Kui ennetuse tase tõuseb, kulub vähem raha tagajärgede likvideerimisele.
Mart Laari selge üleskutse oli selles, et riik peab tagama iga maksumaksja euro kulutamise tulemuslikult, säästlikult ja mõjusalt. Tema eesmärk polnud lihtsalt kasutada tegusõna «koondamine», vaid rõhutada avaliku sektori kohustust käia maksumaksja rahaga ümber võimalikult tõhusalt.
Kas kunagi võib juhtuda, et riik leiab võimalusi rahanappuse tõttu suletud riiklikud päästekomandod taas tööle panna?
Sõltub sellest, mida tahame saavutada. Arvan, et tahame võimalikult turvalist keskkonda ja seda, et oleksime päästesündmusteks valmis. Valmisoleku peame tagama võimalikult optimaalsete vahenditega.
Seepärast ei saa sellele küsimusele vastata ei ega jah.
Küll võin kinnitada, et teiste Euroopa riikidega võrreldes on Eesti vabatahtlike osa selgelt veel väga väike. Vabatahtlikkusele tuleb puhuda tuult tiibadesse.
Kuidas riik vabatahtlikke motiveerib?
Riik tagab organiseerumisvõimaluse, töövahendid ja taristu. Samas peab iga vabatahtlik aru saama, et see töö nõuab aega, pühendumust ja head füüsilist ettevalmistust. Tõenäoliselt igaüks vabatahtlikuks päästjaks ei sobi.
Usun, et seaduste poolelt on vabatahtlike päästjate arenguks hea alus pandud. Võtame kas või selle, et käesolevast aastast saavad vabatahtlikud tegutseda päästeametniku korralduse alusel iseseisvalt.
Varem tohtisid nad oma tööd teha vaid koos kutselise päästjaga. Vabatahtlike päästjate suurem pädevus tähendab ka senisest tõhusamat väljaõpet.
Ja lõpuks: palun öelge, mis on päästjale paras palk?
Paras palk on see, mis hoiab pühendunud päästjaid oma töö juures. Summadega ma siinkohal ei spekuleeri. Riigi kulud ja tulud peavad olema tasakaalus. Küll on mul hea meel, et Eesti on tulnud majanduskriisist märksa paremini välja kui meie lõunanaabrid lätlased. Siin tunnevad päästjad ja ka politseinikud end tunduvalt kindlamalt ja motiveeritumalt kui seal.
TULETÕRJESELTS
Mittetulundusühing Kolga-Jaani tuletõrjeselts tegutseb eelmise aasta septembrist. See loodi, kui riik oli mullu veebruaris lõpetanud Kolga-Jaani palgalise komando tegevuse.
• Seltsis on seitse vabatahtlikku, kellest neli on koolitatud ka päästeauto roolis appi sõitma. Neist omakorda kaks töötavad päästjatena Mustla ja Viljandi riiklikus komandos.
• Seltsil on kaks päästeautot: 1990. aastast pärit GAZ-66 ja 1972. aasta Mercedes-Benz 1113.
• Selts on oma lühikese tegevuse jooksul saanud seitse väljakutset.
Allikas: tuletõrjeselts