Mina olen nõukogude aja laps, kes on üles kasvanud pioneerikaelarätti kandes ja sõbralikke vene multifilme vaadates. Kui vanaema mulle oma nooruspõlve mälestusi rääkis, libises ta paljudest asjadest sujuvalt üle — lapsesuu on ju teadagi kontrollimatu ja võib vales kohas midagi kohatut öelda.
Kui keskkooli ajal hakkas üks meie klassi poiss ajalootundide järel sosistama, et tegelikult olid ka Siberis süütute inimeste vangilaagrid ning nõukogude valitsus viis Eestis samuti genotsiidi läbi, siis me ei uskunud teda. Ometigi oli tal õigus.
Mida vabamaks Eestis elu muutus, seda enam sai selgeks, kui palju olulist infot oli meie õpikutest välja jäetud. Kiht kihi haaval koorus välja kohutavaid fakte, mida meel tõrkus esialgu uskumast. Seda avastamist jätkub mul seniajani.
Kui vaatasin teisipäeva õhtul Eesti Televisioonist dokumentaalfilmi «Mälestuste jõel», mis rääkis 1941. aasta juuniküüditamise käigus Siberisse saadetud laste saatusest, hakkas kurgus kõvasti nöörima. Lõpuks pääses veerema esimene pisar, siis teine ja kolmaski. Äärmiselt mõjus film! Ja kohutavalt pikk nimekiri.