8. JUUNI «Sakala» juhtkirjas trükitud võrdlus «lootust toites saab aga tekitada ajutise täiskõhutunde illusiooni» on tuletatud vanast heast eesti talupojatarkusest. Lause on mahlane, lõbus ja kosutav.
Täiskõhutunde illusioon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjatükk kirjeldab meie valitsuste ebariigimehelikke töömänge, nagu uuel valitsuselgi meetodiks on saanud. Riigikogu töö on alanud kärarikkalt, kuid juba on näha rahvale tõenäoliselt kahjuliku maale liberaalse turuhinna kehtestamise eelmängu.
EBARIIGIMEHELIKKUS on olnud valitsejate meelismeetod rahaasjades. Raha jaotamise segasusest paistab isegi pimedale selgelt silma pumba juures olijate soov isiklikku kasu lõigata.
Ilmselt ei tea keegi, kui palju on Eestisse antud raha igasuguste Euroopa Liidu fondide ja ka kodukootud projektide kaudu nii- ja naasugustele mitte- või settetulundusmoodustistele. Rääkimata sellest, kui suur on sealjuures poliitiliste otsustega paika pandud riigieelarveline osa.
Vaid haruharva satub lehte sellekohaseid sohitegusid paljastavaid kirjutisi. See räägib sellest, et kogu maailma ametnikkond püüab päevast päeva oma hea elu rahastamiseks kavala jutuga töötegemist mängida.
«SAKALA» ON kahelnud kummalises ministeeriumide eelarvete koostamises, mis on praegu kõmulisena päevakorral. Iga minister püüab oma ala arendamiseks ettenähtud rahasummat kopsakamaks kujundada. Nüüd on rahandusministrile antud diktaatorlik otsustusõigus «punase pliiatsiga» seda parajaks pügada.
Siia ongi koer maetud. Talupojatarkus ei luba kuidagi sellist eelarve venitamist ühest äärest teise. Mõni koht jääb ju paljaks. Peremees, siinkohal riigimees, peab ikka teadma, mida ja millega katta. Igal ministeeriumil võivad olla prioriteedid (see väljend on saanud lausa moesõnaks), aga kui raha napib, ei saa need olla rahalised.
RIKKUS TULEB väga aegamööda ja ränga tööga. Selle kirjeldamiseks sobib Winston Churchilli ütlus «Higi, verd ja pisaraid». Kui kõik inimesed seda usuksid, ei oleks meil majanduskriise. Ainult töö loob väärtusi, mida saab jagada.
Inimkond ei ole vähemalt kirjasõna leiutamisest saadik põrmugi muutunud ja himustab tihti võimatut. Tänapäeva börsidele mõeldes pole see, et Jeesus lõi templiõuelt minema liig- ja vaheltkasuvõtjad, sugugi pelgalt piiblimoraal.
Kolmandik maailma rahvast on kristlased ja usuvad piiblit, seda raamatut, mis sisaldab religiooni põhitõdesid. Usuteadlane ja Pirita kloostri vaimulik isa Vello Salo on Viljandimaal Lätkalu talus maamehetarkusega üleskasvanuna leidnud, et meile oleks vaja «Rohelist piiblit», mis on Ameerikas juba ilmunud.
Kõikvõimalikest käsiraamatutest, nagu «Supipiibel» või «Aiakujunduse piibel», ei piisa, vaja on ikka algtarkust, mis töös õpitud. Vanasõna «Narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda» oli tõsiasi, mille vastu ei tohtinud eksida.
VELLO SALO artikkel «Maalehes» annab ametnike mängudele hea põhjenduse. Ametnikkond on noor ja neilt ei saagi alati põhitõdede tundmist oodata. Ministri kui kõrgeima valitsusametniku põhiolemus on riigiaparaadi sujuv töös hoidmine oma maa ja rahva hüvanguks.
Rahva hüvanguks töötamine on ülim seadus, mille järgimisega senised riigikogu koosseisud kaugeltki hakkama ei ole saanud. Vana-Roomas lubati seadusi isegi kivisse raiuda, nii kõlblikud ja kestvad pidid nad olema. Ega’s Rooma õigus ole asjata levinud kogu tsiviilmaailmas. Meil aga aina vorbitakse seaduste parandusi.
Meie valitsus õigustab ülima eesmärgi vastaseid seadusi tülgastavalt demagoogilise JOKK-mõtteviisiga. Demokraatlikus riigis peab ametnik nägema rahva taga ikka inimest. Nii ministrite kui iga inimese arvamust tuleb seni vaagida ja selgitada, kuni saavutatakse üksmeel. Riiki saab juhtida ainult üheskoos, sest selle põhivara on kodanik.
Kõik peab toimuma inimese hüvanguks, sealjuures on õige kasutada kahjuks lörtsitud sõna «regionaalselt». Iga minister peab eeskätt olemagi regionaalminister ja mõtlema terve riigi arengule. Kolhooside ajal kirjutas leht, et karjabrigadir võitles kui lõvi oma talitajate ja loomasööda saamise eest. Praegune ministeeriumide rahavõitlus on sellesarnane.
UUE EESTI alguspäevil tegi rõõmu, et kultuuriministeerium pandi haridusministeeriumiga koostööd tegema, kuid see kestis kahjuks üürikest aega.
Väikses Eestis on küsitav ka eraldi keskkonnaministeeriumi tarvidus, võiks olla ühine põllu- ja maavarade ministeerium ning võib-olla annaks veel midagi ühitada. Kokkuhoid ei ole, nagu rahvasõna ütleb, koonerdamine (koondamine), vaid tõhusus ehk tasuvus.
Näiteks loodusvarasid koos hallates elaksime palju ökonoomsemalt. Looduses on kõik kõigega seotud. Samuti ei teki kultuuri ilma kogemuste koondumiseta, mida nimetatakse hariduseks. Eestlased on ju majanduses edukamad sellepärast, et oleme saanud rahvakoolides haridust sada aastat kauem kui näiteks vene rahvas.
Eestlaste vaimukultuuri ei suutnud hävitada isegi 50aastane okupatsioon. Kultuurile on raske leida seletussõna, aga ta on kui nähtamatu sidekude, mis hoiab inimeste asuala koos. Seepärast ei ole midagi lahti, kui Euroopas on mõnekümne aastaga jõutud järeldusele, et multikulti on läbi kukkunud. Kultuuri sidekudet ei saa siirdada, nagu seni ei ole õnnestunud mõne elutähtsa organi siirdamine.
Heaks näiteks hariduse ja kultuuri ühtsusest on väga õnnestunud Viljandi kultuuriakadeemia. Jätkuks valitsejatel ometi mõistust, et selle seljas sõitma ei hakataks. Õisu ainulaadne piimanduskool läks harimatuse tõttu hingusele. Paraku ähvardatakse jälle reformidega. Teisalt hoitakse tervishoidu ja hoolekannet kindlalt ühe ministri käes, kes on hooldushaiglad päris hooletusse jätnud.
NAGU JUBA tõdetud: inimene loodusseaduste vastu ei saa. Ameerika «Rohelises piiblis» on üle tuhande loodusest rääkiva kirjakoha trükitud rohelisega.
Ameerika on ikka teistest ees, sest tema iseseisvusdeklaratsioonis väljendatud inimõigusedki toetuvad Looja seadusele. Inglise keel on lausa semantiliselt samastanud looduse ja Looja seadused sõnas «nature» (loodus, loomus).
See on mõtisklemiseks nendele usinatele poliitametnikele, kes töötavad 24/7, nagu viimane Tallinna väljend ütleb. Piibel aga leiab, et seitsmendal päeval peab puhkama. Õige valem peaks siis lõppema kuuega ja ülejäänud osa jäägu arstiteaduse otsustada, et vastaks inimvõimetele.
Just nimelt meditsiiniteadlaste, mitte juristide. Nood eiravad inimvõimeid nende ametnike puhul, kes saavad täispalka mitmest töökohast samal ajal ehk töötavad 24 või koguni 36 tundi ööpäevas. Samas on päästeametnikele keelatud 12tunnine vahetus.
Ei pea olema Delfi oraakel, et ennustada eesti rahva pahameelekarika üleajamist nüüdseks sisuliselt ühe partei võimutsemisest tulenenud tegude pärast. Sest king, mis pigistab, on raha võim. Naabrite juures Lätis on seda selgelt nimetatud oligarhide tööriistaks, Eestis aga aetakse puru silma parlamentaarsusega, mis on vaid üks uhke kolme lõviga kummipitsat. Seda hoiab aga koondpartei, mille lühendnimi võiks olla RIRL.
Loodame, et ametnikud suvekuumas natukegi roiduvad ja paar kuud ei kuule selliseid «linnavurlede tarkusi», nagu Vello Salo edastas.
Ehk saab Viljandi või vähemalt Võru trükikojale suureks auks «Rohelise piibli» trükkimine.