1. juunil tõi politseinik Viljandi kodutute loomade varjupaika noore koera, kes oli Viiratsis väikest jalgratturit kimbutanud. Kutsika kõrvad olid tavalise õmblusnõela ja niidiga paari pistega pealaele kokku õmmeldud.
Omanik traageldas koera kõrvad pea peale kokku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varjupaikade mittetulundusühingu juhataja Triinu Priksi sõnul on selline talitusviis mõistetamatu. «Koerte kõrvade augustamine on keelatud isegi narkoosi all, rääkimata sellisest isetegevusest.»
Loomakaitsja väidete põhjal võib ainult oletada, et koera omanikku ajendas julmaks teoks soov kasvatada kutsikas kikkiskõrvaliseks. Just kõrvade asendit peetakse mõne tõu puhul tähtsaks hindamiskriteeriumiks. Teo motiivi muudab selgusetuks aga tõik, et kõnealune koer on segavereline.
Viljandi kodutute loomade varjupaiga juhataja Siiri Mängli ütles, et mädanema kippuvate pisteaukudega õmblus on lahti võetud ja loom on ravi saanud.
Triinu Priksi arvates peremees tõenäoliselt teab, et tema hoolealune on varjupaika sattunud, ent pelgab looma omaks tunnistada. Kutsikaohtu koera väljanägemine annab tunnistust, et kaua ta omapäi elanud pole.
«Kõigil Viljandimaa koertel on ju kusagil peremees,» viitas Priks ekslikule mõtteviisile, nagu tekiks hulkuvad koerad iseenesest.
Valju hääl kohutab
Ilusat looma keegi seni endale tahtnud pole. «Vaatamas on küll käidud, ent ta on siin hakanud ennast tundma nagu omas kodus ja käitub sellele vastavalt,» kõneles Siiri Mängli.
Nii on kutsu valjuhäälne külalistest teadaandmine mõnda inimest ehmatanud. «Tegelikult pole ta üldse kuri,» kinnitas Mängli.
Ka Priksi meelest ei peaks inimesi peletama asjaolu, et koer on varjupaika sattunud jalgratturi tülitamise tõttu. «Väga sageli tõlgendatakse rünnakuna käitumist, mis seda tegelikult ei ole,» selgitas ta. Näiteks tõi Priks kutsikamängud, mis täismõõtu kasvanud loikamite puhul ajavad inimestele hirmu nahka.
«Ka Viiratsist toodud kutsika puhul ei tasu teha ennatlikke järeldusi, nagu oleks ta agressiivse loomuga,» jätkas loomakaitsja.
Ta selgitas, et tavaliselt koer väljaspool oma territooriumi ei ründa, sest tal pole vajadust oma ala kaitsta. Kui aga loom on inimest hammustanud, tuleb teha kindlad toimingud.
«Esimene käik on omaniku juurde, kes peab esitama tõendi, et koer on marutaudi vastu vaktsineeritud,» ütles Priks. Nimetatud kaitsesüstimine on koerapidajaile seaduse järgi kohustuslik. Kui peremees on seda eiranud, pannakse loom kaheks nädalaks karantiini, et jälgida, ega tal ei ilmne haigustunnuseid. «Vigastuste või moraalse kahjuga seotud nõuded lahendatakse kokkuleppe korras või kohtu teel,» sõnas Priks.
Tuleb ette liialdamist
Suuresti vabatahtlikkusel põhinev varjupaik tööpuuduse all ei kannata ja mõnikord tuleb juhtumeid lahendama minna lausa keset ööd. Paraku saavad loomakaitsjad sageli väljakutseid, mis asjast õiget pilti ei anna.
«Rõhutakse kaastundele või liialdatakse olukorra ohtlikkusega,» lausus Triinu Priks. Ta kirjeldas, kuidas mõnikord on ülemeelikust noorest koerast saanud helistaja suu läbi hirmuäratav ründaja, päikese käes kraavis pikutav peni on aga tõenäoliselt autoõnnetuse ohver.
«Arvatakse, et see sunnib meid tugevamini gaasipedaalile vajutama,» nentis Priks. Ette on tulnud sedagi, et metsikut ja suurt looma kirjeldatakse kui nunnut kutsikat.
Praegu on Viljandi varjupaigas hoiul umbes 80 kassi ja alla 20 koera. «Need arvud muutuvad iga päev,» ütles Mängli.