Juhtkiri: Valiku küsimus

Foto: Elmo Riig / Sakala

Pärast seda, kui «Sakala» ühes oma eelmise nädala juhtkirjas loodusesse prügi sokutajaid hurjutas, helistas toimetusse paar inimest, kelle arvates on riik seesuguse näotu olukorra tekkimisele kaasa aidanud.

Enamasti heideti ette seda, et prügilates küsitakse jäätmete äraandmise eest raha ka nendelt, kes koorma oma kulu ja kirjadega ise kohale veavad. See aga olevat motiiv, miks mõned logiseva südametunnistusega elanikud peavad mõttekamaks prahi pigem metsa alla või kraavi sokutada.

«Sakala» on siiski arvamusel, et looduse sihilikule reostamisele ei ole ühtegi vabandavat põhjendust. Tegu on sigadusega, mida pole mõtet õigustada. Inimene, kes iseendast, teistest ja meid kõiki ümbritsevast keskkonnast lugu peab, leiab ka kõige suurema majandusliku kitsikuse juures lagastamisele mõistliku alternatiivi.

Keskkonnainspektsiooni ametnikud on kõikjal Eestis täheldanud, et sageli kasvatavad omaalgatuslikke prügilaid kallite maasturite omanikud. Kas tõesti kulub kogu nende sissetulek oma neljarattalise sõbra liisingule ning ülalpidamisele, et mõnekümne- või paarisajakroonine prügiarve üle jõu käib?

Ühesõnaga: vabandusi võib otsida igas olukorras, ka kõige labasemas.

Samas pole «Sakala» vastu, et jäätmemajanduses võiks üht-teist ümber korraldada. Ehk oleks tõepoolest võimalik maksust vabastada need, kes ise oma jäätmed prügilasse viivad. Ohtlike jäätmete puhul selline kord kehtib ja võiks ehk olla teostatav ka muus osas.

On muidugi fakt, et prügi käitlemise juures ei nõua kulusid üksnes vedu, vaid ka sortimine ja ladestamine. Lõpuks peab maksumaksja ikkagi kõik kinni maksma, küsimus on vaid selles, kas kulu jaotatakse solidaarselt kõigi inimeste vahel või kasseeritakse raha üksnes prügi toojatelt. See on valiku küsimus, mille üle võiks vaielda.