/nginx/o/2008/09/17/75212t1h300c.jpg)
Praegu on tavaline, et iga töötegija enne tegutsema hakkamist küsib: «Mis ma selle eest saan?» Ja kui ei küsigi, peab tellija teadma, et tasuta lõunaid pole olemas. Ometi näeb ka meie päevil nakatavat rõõmu tööst, mille eest ei maksta, vaid koguni osavõtt tuleb endal mingil moel kinni maksta. Meenutagem kas või kevadisi koristustalguid «Teeme ära!».
Värskelt on mälust võtta ka tulevase Mulgi talu korrastuspäev Taagepera lähedal Sooglemäel. Tormisel päeval kogunes tuultele avatud mäele sadu inimesi lähedalt ja kaugelt. Nad kõik tahtsid näha, missugune on vana talu, kui see on läbinud sotsialistliku kadalipu ja seejärel tühjaks jäänud, ning selle elule aitamisel käed külge panna.
Missuguse hasardiga tühjendati Abja kultuuritegelase Triinu Menningu eestvedamisel vana elumaja, kus kapis puudel seisid mantlid, igas toas oli diivan või kaks, isegi padjad peal, ning riiuleid täitsid vanamoelised toidunõud ja pudelid! Nurgast tuli välja suur sulgi täis kott, mille avanenud suust tekkis õuel näitlik lumetorm.
Aidad tühjenesid mõne tunniga kõikmõeldavast kraamist ja riistaladu muu hulgas ka põranda alla peitunud taluaegsest sõnnikust. Suurest kipakil kuurist jäi järele hunnik kütust.
«See oli väga ilus pühapäev,» lausus Ene Maaten paar päeva tagasi oma sealset trimmeriga müttamist meenutades.