Ülo Mallene: Aeg on kindel eesmärk püstitada

Ülo Mallene Foto: Elmo Riig / Sakala

ÜHEKS VIIMASE aja kuumemaks arutlusteemaks on kujunenud haldusreform. Põhjusi, miks muudatustega pole suudetud ühele poole jõuda, on mitu. Näiteks on jäänud tähelepanuta mõistete «haldus» ja «haldusjaotus» definitsioon.

Kogu riiki hõlmava haldusreformi sisu peaks olema kõigi riigiasutuste tegevuse uuendamine ning sellekohaste seaduste muutmine. Selle üks osa oleks haldusterritoriaalne reform, mis puudutaks nii maakondade kui praeguste omavalitsuste piire. Riigi haldusreformi tuleks alustada just sellest.

HALDUSJAOTUSE ümbertegemisel on tarvis lähtuda klassikalise otsustusprotsessi põhitõdedest, mis näevad ette kõigepealt probleemi fikseerimist ja seejärel kindla eesmärgi püstitamist.

Paljudes viimase aja sõnavõttudes on tõsiseima hädana nimetatud omavalitsuste liiga suurt arvu ning sellest tulenevaid riiki kurnavaid halduskulusid. Samuti on öeldud, et regionaalministrit ametis hoida pole mõtet. Ka on ohtralt vaieldud selle üle, kas vallad peaksid omavahel liituma sunniviisiliselt või vabatahtlikult.

Kompleksne ettekujutus probleemist paraku puudub ja seepärast pole ka selget eesmärki.

HALDUSJAOTUSE reformimise keskne mõte peaks olema tegutsemissuutliku ning optimaalsete kulude ja struktuuriga haldusjaotuse väljatöötamine. Oma kindel koht peaks selles süsteemis olema nii maakondadel, valdadel, linnadel kui küladel.

Situatsiooni analüüsides tuleb koguda suurel hulgal infot selle kohta, milline on haldusterritoriaalne ülesehitus Euroopa Liidu edukamates riikides ja meie lähinaabrite juures. Oluline on meenutada varem ajaloos tehtud otsuseid ning välja selgitada, mis lahendus oleks meile praegu ja lähitulevikus kõige sobilikum.

MEILE MITMEL põhjusel lähedane riik Soome alustas oma haldusterritoriaalset reformi majandusliku madalseisu aegu ning on seda järk-järgult jätkanud tänaseni.

Esimese etapina vähendati sealsel 338 145 ruutkilomeetri suurusel territooriumil maakondade arvu 20-ni nõnda, et vähem kui 100 000 elanikuga maakondi jäi alles vaid neli, nende hulgas 26 800 elanikuga autonoomne Ahvenamaa. Eeskuju võeti seejuures Taanist.

Eestis ei ole keegi suutnud argumenteeritult tõestada maakondade mittevajalikkust. Keskendutud on nimevahetuse jutule ja maakondade alusel omavalitsuste loomisele.  Viimase variandi eeskujuks võib pidada 7,5 miljoni elanikuga Šveitsi, kus on 23 omavalitsuslikku kantonit.

Regionaalpoliitiliselt vajalikke maakondi oli Eestis juba XIII sajandil kaheksa. Sama palju nägi neid ette 1918. aasta iseseisvusmanifest. Okupatsiooniaja alguseks eksisteeris Eestis 11 maakonda, nende seas Setumaa ja 1920. aastal moodustatud Valgamaa.

Nüüd on meil 15 maakonda, kaasa arvatud 11 000 elanikuga Hiiumaa ning nõukoguliku taustaga Jõgeva-, Rapla- ja Põlvamaa. Esimesel iseseisvusperioodil ühe terviku moodustanud Virumaa on jaotatud kaheks.

OLEN NÕUS, ET maakondade arvu tuleks tunduvalt vähendada ning seda peaks alustama Hiiu maakonna kaotamisest.

Meie praegust linnastumise kõrget taset arvestades on arutamist väärt kunagine Robert Lepiksoni ettepanek moodustada Suur-Võrumaa ning Harju maavanema Värner Lootsmanni ettepanek jagada Eesti neljaks regiooniks. Mõni protsess ongi juba iseseisvalt selles suunas liikunud. Näiteks on teiste seas päästeteenistus, osa meditsiinist, prokuratuur ja kohtud jagunenud nelja regiooni vahel.

OMAVALITSUSTE reformimist tuleks alustada seni Harjumaa vallana eksisteerivast Tallinna linnast.
1993. aastal moodustati Tallinnas kaheksa piirkonda okupatsiooniaegse nelja rajooni asemele. Ühtlasi iseseisvusid varem Tallinna koosseisu kuulunud Maardu ja Saue.

Tollase linnavalitsuse eesmärk oli delegeerida linna võim elanikele lähemal olevatesse elamurajoonidesse, anda neile hiljem omavalitsuse staatus ning muuta Tallinna linnavalitsus maakondlikuks tasandiks. Samasugune oli ühe Eesti kõigi aegade tuntuma majandusgeograafi Edgar Kanti arvamus enne viimast suurt sõda, kui Tallinna elanike arv oli nüüdsega võrreldes poole väiksem ja Nõmme eksisteeriski omaette linnana.

Praeguses olukorras peaks Tallinna juhtimist reguleerima pealinna seadus, milles on ära määratud omavalitsuslikud linnaosad. Neid ei peaks olema tingimata kaheksa. Näiteid, kuidas asja lahendada, on Euroopas omajagu.

VÕIMALIKKE lahendusi vaagides tuleb aluseks võtta püstitatud eesmärgile võimalikult suures osas vastavad variandid ning mitte korrata varasemaid vigu.

Kindlasti ei tohiks omavalitsuste elujõulisust ja nende arvu optimaalsust määrata nii, nagu seda teevad praegu paljud juhtivad poliitikud. Nimelt on nende arvepidamise aluseks see, kui palju kogub kohapeal üks või teine erakond valimistel hääli. Säärase lähenemise juures kiputakse ratsionaalsete arvutuste asemel silmas pidama hoopis seda, et parteidele vajalikud inimesed ei kaotaks neile tarvilikke ametikohti.

Selle nähtuse lõpetamiseks ja reformi edukuse tagamiseks tuleb riigil välja töötada kriteeriumid, mille alusel tegutseda. Kindlasti ei saa ainus lähtekoht olla valla elanike arv, vaid pigem ikka omavalitsuses pakutavate teenuste kvaliteet.

Viimase aja diskussiooni vaadates on mul väga kahju olnud sellest, et ei suudeta valida vabatahtliku ja sundliitmise vahel.

Maakondade arvu ja piiride määramisel on otsustav sõna igal juhul riigil. Omavalitsuste puhul tuleb kuulda võtta nende omapära ja elanike häält, kuid need tohi olla ainumääravad. Teatavasti korraldas 1939. aasta omavalitsuste reformi riik.

SELGUST TOOKS probleemi lahendamisse seaduse alusel külavanema institutsiooni loomine. See võimaldaks senistel liitunud väikestel valdadel kehtestada külavanema valitsemise.
Niisugust, ka mujal Euroopas üsna levinud valitsemise korda tuleks alustada väikesaartest, nagu Ruhnu, Vormsi, Kihnu ja Prangli.

Riigikontrolör Mihkel Oviiri arvates on võimelised korralikult hakkama saama umbes 10 protsenti praegustest omavalitsustest. Nende hulka kuuluvad üldjuhul suuremad ja tõmbekeskusi omavad vallad, näiteks Viljandimaal Suure-Jaani, Karksi ja Tarvastu vald ning peagi Abja ja Halliste valla alusel loodav liitomavalitsus. Sellele mõeldes näib perspektiivikana ka Mulgi suurvalla moodustamise mõte.

Peamine põhus, miks seni pole suuri muudatusi ellu viidud, on kartus riskeerimise ees. Nii ongi otsustatud kõige kahjulikuma variandi ehk asja edasilükkamise kasuks. Mõningate ekspertide arvates peitub siin üks Eesti riigi suuremaid läbikukkumisi, sest see on meile kõigile maksma läinud miljardeid kroone.