Kasutame inimõigust mäletada

Siim Kabrits Foto: Peeter Langovits / Postimees

TÄNAVU MÖÖDUB juuniküüditamisest 70 aastat. Selle kurva sündmuse tagajärjed ulatuvad veel tänasessegi päeva. Eesti rahval on meeles, mis juhtus suveööl vastu 14. juunit. Selle tragöödia haavasid ei paranda lõplikult isegi aeg.

Küüditamine oli eesti rahva vastu suunatud genotsiid, mille käigus viidi kümneid tuhandeid inimesi oma kodust ära, ning suur osa nendest ei jõudnud sinna enam iial tagasi.

Pered lahutati. Mehed saadeti enamasti GULAG-i laagritesse ning naised, lapsed ja vanad, kes moodustasid küüditatutest enamiku, eriasumisele Novosibirski ja Kirovi oblasti kaugematesse piirkondadesse.

Juuniküüditamise ajal, mis algas ööl vastu 14. juunit 1941, viidi minema ligi 11 000 inimest, kellest naasis aastakümnete järel kodumaale umbes 4000.

Kõik tagasipöördunud ei saanud ka siis oma koju minna. Suurem osa neist paikadest oli asustatud uute elanikega ning nii kodu kui tööd oli keeruline leida. Seda Eestit, kust nad olid lahti rebitud, ei olnud enam nähtavalt olemas.

KÜÜDITAMINE oli tragöödia, mis puudutas tervet Eestit. Vähe oli neid õnnelikke peresid, kus kedagi ei sundasustatud. Ka minu vanaisa elas vastu enda tahtmist Siberis ühtekokku 13 aastat. Veel tänapäevalgi püsivad pagendusaastad paljude eestimaalaste teadvuses, kas vahetu kogemusena või lähedastelt kuuldu põhjal.

Tänavu 4. juunil korraldasid Eesti Memento Liit, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahva Muuseumi sõprade selts ja Eesti kultuuriseltside ühendus Tartus Vanemuise teatri väikeses majas sellele kurvale tähtsündmusele pühendatud piduliku ettekandepäeva.

Konverentsi modereeris Tõnis Lukas, ettekannetega astusid üles ajaloolased Aigi Rahi-Tamm, Aadu Must ja teised. Räägiti rahvuslikust mälust, selle hoidmisest ja väärtustamisest, aga ka sellest, et ikka veel on raskusi Venemaa arhiivimaterjalide kättesaamise ja avalikustamisega.

Erilisena mõjus Enn Tarto üleskutse mäletada häid inimesi: neid, kes olid küüditatutele toeks, neid, kes informeerisid kavandatavatest haarangutest ja neid, kes andsid oma elu, aga ei andnud kedagi üles.

Meie rahvas on suur endas peituva rahvustunde ja kindluse poolest ning pole mõtet lasta end mõjutada pooltõdedest, mille eesmärk on meid sisemiselt lõhestada või kompleksidega koormata.

Siberist on saanud eestlastele õudusunenägu. Hirmu külvamine, peresidemete vägivaldne katkestamine, loomavagunitesse toppimine ja tundmatusse saatmine ilma igasuguse süüta iseloomustas stalinliku terrori aastaid. Just teadmine, et igaüks võidakse arreteerida millal iganes, söövitas teadvust ja närvisüsteemi.

Niisuguse ohutunde tekitamise siht oli demoraliseerida meie rahvas, et see lõplikult allutada. Eliidi väljasaatmine ja ülejäänute assimileerimine oleks andnud repressiooniarhitektide soovitud tulemuse. Aga me olime selleks liiga tugevad.

MÄLU AITAS meil ületada valu, alandused ja kannatused. Nii Siberis, paguluses kui kodumaal mäletati ja isegi idealiseeriti annekteeritud kodumaad, purustatud elukorraldust ja lühikeseks jäänud iseseisvusaega. Ehk just see vaimsus aitas kaasa iseseisvuse taastamisele.

Õigus mäletada on inimõigus. Seda inimõigust kasutame ka täna, leinapäeval, 70 aastat hiljem.

Kasutame selleks, et mälestada meile olulisi inimesi ning kaitsta iseendid ja oma rahvast ajaloo kordumise eest.

Selleks, et lapsed ei peaks enam kunagi õppima mõne uue Stalini sanatooriumides, peame meeles, et tegemist oli aegumatu ja inimsusevastase kuriteoga.