Mismoodi see sõidab?

Proovisõit Microcariga kuulub kahtlemata põnevamate hulka, mida siinkirjutaja on seni läbi teinud.

Peamine küsimus, millele inimlik uudishimu enne startimist enim vastust tahab saada, on mõistagi: kas ja kuivõrd neljarattaline mopeed liikudes autot meenutab? Mind painas ka kahtlus, kas ainsagi stabilisaatorita sõiduvahend suudab kindlalt pöördeid sooritada.

Tõtt-öelda jätsin selle järele proovimata. Mõeldes pisikese neljarattalise soolasele hinnale, aga eelkõige harjumuse tõttu läbisin tänavanurgad tavapäraselt madala kiirusega. Pööramise ja sirgetel maksimumhooga sõitmisega sai Microcar vaevata hakkama.

Asi, mida ilmselt igaüks tähele paneb, on diiselmootori vibratsioon, mis paigalt võtmise ajal kandub tervesse keresse. Kui sõita on vaja rohkem kui mõni sentimeeter, tasub liikuma hakates gaasipedaal põhja vajutada. Nii on värisemist vähem ja ka paadunud venivillemile ei lähe kiirus liiga suureks. Ja kui ongi vaja äkiliselt peatuda, tulevad pidurid väikse massi ja vähese hooga vabalt toime.

Veel üks kääbusautole omane tunnus on see, et eba­tasa­suse ületamise ajal annavad kõik jupid oma olemasolust kohusetundlikult teada.

Kui muidu piiravad mikroautoga liikluseeskirja rikkumist auto võimalused ja juhi alalhoiuinstinkt, siis põlevate tuledeta sõitmise eest võivad erutusest hajameelsed trahvi saada. Nimelt pole Prantsuse päritolu sõidukil päevatulede automaatikat. Iseasi, kas patrullivad politseinikud hakkaksid tõepoolest trahvikviitungit välja kirjutama või lõbustaksid nad end selle asemel kinnipeetud autot kahelt poolt raputades. Vähemasti mõne jalakäija pani katusega rolleri märkamine naeratama.