Loomakaitsjate kontkõhn kiisu otsis abi

Tuuli Jõesaare tehtud ülesvõte näitab, kui kõhn on Audemäel elanud kass.

FOTO: Erakogu

Luukerekõhnad karvutud kassid on Eesti agulites kahjuks üpris tavalised. Kui aga selline loom elab Eesti loomakaitse seltsile kuuluvas talus, on tegu kurioosumiga.

Läinud aasta algul kirjutasid ajalehed sellest, kuidas Tallinna loomakaitse seltsi asutajaliige Edith Laiv, kes lahkus siitilmast 2009. aasta jõulude ajal, pärandas Eesti loomakaitse seltsile Abja valla Audemäe talu.

Tegu oli esimese juhtumiga, kui pärijale olid kehtestatud väga ranged nõuded. Oma isatalu loovutanud naine seadis tingimuseks, et kinnistu maid ja metsi tuleb kasutada loomade hüvanguks, metsas on jahipidamine keelatud, talu ümbritsevaid puid ei tohi maha võtta, sest need on koduks rändlindudele, ning talu peab säilima senisel kujul. Muidugi pidid loomakaitsjad kandma perenaise surma järel hoolt majapidamises elavate kasside eest.

Loomakaitse seltsi esindaja Heiki Valner ütles tookord ajalehele «Postimees», et pärandus näitab seltsi usaldusväärsust ning seab sellele ka suure vastutuse.

«Eriti nördima panevad juhtumid, mil lapsed tahavad vanemate surma järel üksi koju jäänud koerad ja kassid meile tuua ega leia oma elamises ja südames vanemate lemmikutele kohta,» vahendas väljaanne Valneri sõnu.

Selts otsustas perenaise kaotanud loomad jätta harjumuspärasesse elupaika ja usaldada nad sama kandi mehe Raivo Kaljusaare hoolde. Tema pidi kasse toitma ja hoidma silma peal nii majal kui neljajalgseil.

Naabritele külla

Hiljuti tuli Audemäe naabertalu õuele rääbakas ja nälginud kass, kes elanike arvates on Edith Laiva kunagine lemmik. Naaber Tuuli Jõesaare kirjeldust mööda oli kunagi ilmselt paremaid päevi näinud kodukiisu metsistunud ja pelglikuks muutunud. Tema sõnul võis kiisu luud-kondid käega katsudes üle lugeda ning loom hingas väga vaevaliselt ja vilinal.

Kassi sant seisukord ajendas naabreid juhtunust laiemalt teada andma. «Võtsime ühendust ka loomakaitse seltsiga,» lisas Jõesaar.

Naabertallu loom siiski ei jäänud, sest pelgas selle pere lemmikutest liigikaaslasi. Samuti kartis pererahvas, et ta võib kanda mõnd loomade nakkushaigust.

Audemäe kassi toitja Raivo Kaljusaar tunnistas looma kirjeldust kuuldes, et too võib olla tõesti tema hoolealune, ent ei osanud arvata, miks näeb kass välja alatoidetud.

«Ma ei puutu temaga kuigi palju kokku, viin lihtsalt sööki, nagu olen lubanud. Kassidel on aga omad käimised,» selgitas ta.

Kaljusaar rääkis, et on seltsiga toiduviimise kokku leppinud, kuid seda, kui sageli ta peaks Audemäel käima, pole kindlaks määratud. Hooldaja ütles, et elab talust umbes viieteistkümne kilomeetri kaugusel Abja-Paluojal ning tal pole võimalik teed ette võtta tihedamini kui kord nädalas.

«Panen kassile valmis seitsme päeva toidu ja vee,» lausus Kaljusaar. Ta lisas, et varem oli talus ka teine kass, kuid see sai tänavu otsa. «Millesse ta suri, seda ma ei tea.»

Kassitoitu ostab hooldaja oma raha eest ning esitab aeg-ajalt kulude hüvitamiseks Eesti loomakaitse seltsile tšekid. «Mõnikord viin lisaks ülejääke inimeste toidulaualt,» ütles ta.  Kaljusaar on märganud, et looma ninaesine kaob ebaloomulikult kiiresti. «Nii suurt kogust ei jõua ju kass üksi ära süüa.»

Tema sõnul on toidu haihtumist raske ka metsloomade süüks panna, sest ta jätab söögi tuppa. «Tõsi, seal on ukses väike ava kassi käimiste tarbeks, nagu oli vanades talumajades kombeks,» täpsustas ta.

Kaljusaare jutu järgi pole seltsi esindajad tänavu oma valdusi üle vaatama jõudnud. «Mullu nad käisid küll.»

Omanik ja haldaja

Heiki Valner on praeguseks seltsist lahkunud ega oska juhtunut kommenteerida. Küll aga arvas ta, et kui loom on tõesti alatoitunud, on põhjus pigem terviseprobleemis kui näljutamises.

Juttu kasside väärkohtlemisest ei tahtnud Valner kuidagi uskuda. «Loomakaitse seltsi aktiivsem pool koosneb käputäiest naistest, kes just kassidega jändavadki,» põhjendas ta ja rääkis, et suur osa seltsi kogutud annetustest kulutatakse hiirekuningate peale.

Audemäe kadunud omaniku lemmikute söögi pealt pole tema ütlemist mööda samuti kokku hoitud. «Neile võimaldati ka ravi, kuigi minu arust oleks mõistlikum olnud mõni väga haige loom magama panna,» lausus Valner.

Eesti loomakaitse seltsi juhatuse liikme Tania Selarti väitel ei saa Heiki Valner ennast loost distantseerida, sest ehkki ta enam seltsi ei kuulu, on juriidiliselt just tema talu haldaja.

Valner on vastupidisel seisukohal: «Audemäe kinnistu haldaja on siiski loomakaitse selts. Küllap pärast seda, kui juristid seltsist lahkusid, käib testamendi lugemine juhtkonnale üle jõu,» sõnas ta.

Selart kinnitas teisipäeva pärastlõunal «Sakalale», et seltsi e-postkasti oli eelmise päeva hilisõhtul tulnud naabrite teade hädaolukorras kassist, kuid loomakaitsjad polnud jõudnud sellele veel reageerida.

Samal päeval sai ta teada ka seda, et teine kass on surnud.

Pärast telefonivestlust hooldajaga tõdes ka Selart, et tegu on Audemäe talu loomaga.

«Meil on hooldajaga kokkulepe, et ta informeerib seltsi, kui on abi vaja või olukord sekkumist nõuab,» ütles Selart, olles toimunust hämmeldunud.

Raivo Kaljusaarele tal siiski etteheiteid polnud ning ühte hoolduskorda nädalas pidas ta kõnealusel puhul piisavaks.

«Need kassid olid algusest saadik poolmetsikud ja ühel neist olid hingamisprobleemid,» mäletas Selart. Ta rääkis, et pärandiga oli kaasas käinud seitse või kaheksa kassi. Enamikule oli selts Pärnu kodutute loomade varjupaiga abiga kodu leidnud. Samuti oli selts lasknud kassid steriliseerida ja kastreerida.

«Need kaks poolmetsikut looma, kes tallu jäid, poleks endale uut peremeest leidnud ja varjupaika viimine tähendanuks otsust nad magama panna,» selgitas Selart. Tema mäletamist mööda oli hingamishädaga kass viidud ka veterinaari läbivaatusele, ent paraku too teda aidata ei saanud.

Loomad tallu vabapidamisele jätta oli Tania Selarti sõnul kahest võimalikust lahendusest parim. Kiisu nälginud ilme võib tema arvates tuleneda sellest, et tegu on pikakarvalise isendiga. «Tavaliselt on neil kohev kasukas ja karvavahetuse ajal võib selline kass tunduda harjumatule silmale liiga niru.»

Samuti oletas ta, et just hingamishäda süvenemine ei lase kassil enam korralikult süüa.

Tulevik

Loomakaitse seltsi juhatuse esimees oli hämmeldunud, et naabrid, kes pidid olema sisseseatud hoolduskorraga kursis, ei helistanud esmajoones Raivo Kaljusaarele.

Naaber Tuuli Jõesaar ütles, et Kaljusaar käis kasse regulaarselt toitmas, ja leidis, et see sama hästi kui vabatahtlik töö väärib tunnustamist. «Kui aga mul oleks olnud tema number ja ma oleks helistanud, siis mida temagi saanuks teha?» vastas Jõesaar pärimisele, miks ta talu omaniku poole pöördus. Mulluste uudiste põhjal oli Jõesaar seostanud juhtumit toonase seltsi eestkõneleja Heiki Valneriga, kes töötab nüüd telereporterina.

Tuuli Jõesaar kinnitas, et ei soovi loomakaitse seltsiga ajalehe kaudu tüli norida, vaid teda ajendas siiras mure. Ka Tania Selart avaldas lootust, et kui kassi tervis peaks paranema, on ehk võimalik hoolivate naabritega koostöös talle paremat elu pakkuda.

Kuidas aga on lood talu tulevikuga, kui haldussuhted on ebamäärased?

Heiki Valneri jutu järgi oli Edith Laival algul plaan kogu kompleks talle pärandada. Valner keeldus teadmises, et ei suuda nõudmisi täita.

«Südametunnistus ei lubanud petukaupa teha ja talu maha parseldada, sestap pakkusingi, et loovutagu pigem loomakaitse seltsile,» lausus ta.

Valner tõdes, et Laiv oli tõesti testamendis teda oma vara ja viimse tahte täitmise järele vaatama määranud. Seis on aga vastuoluline, sest ilma seltsi kui omaniku loata ei saa ta talu maadel tegutseda, samas peab selts Valneriga kooskõlastama kõik ehitus- ja metsaraietööd.

«Nokk kinni, saba lahti,» võttis Valner olukorra kokku. «Edith Laiva volitus on juriidilises plaanis puudulik ning sanktsioonide kehtestamise ja testamendi tühistamise voli mul pole.»

Ta lisas, et seega võib selts talu ja maadega teha just seda, mis pähe kargab. Mullu jaanuaris oli seltsil kõne all võimalus rajada Nigula metsloomade taastuskeskuse filiaal, loodussõprade ja koduloohuviliste kohtumispaik, omalaadne Mulgi talukultuuri näidis või kõik korraga. Tania Selarti sõnul on sihiks esimene variant, ent kuna peamiselt annetustest elaval seltsil raha napib, tuleb unistuse täitumist kannatlikult oodata.

Tagasi üles
Back