Juhtkiri: Must mees Valges majas

Foto: Reuters

See, et demokraat Barack Obama šansid saada Ameerika Ühendriikide 44. presidendiks on paremad kui vabariiklasel John McCainil, oli selge juba mõnda aega. Ometi üllatas Obama mäekõrgune võit äsja kogu maailma.

Pole kahtlust, et ookeanitaguste poliitiliste arengute peamiseks mõjutajaks osutus majandussurutis. Ajalugu on varemgi näidanud, et seesugused segased hetked soosivad just nooremaid tegijaid. Nimelt on neil hõlpsam valijaskonda veenda, et nad on võimelised ellu viima muudatusi, mille järele ebakindluse mõjul janunetakse.

Täiesti omaette küsimus on, kas uuenduste lubajad tegelikkuses rahva ootustele vastata suudavad. Ka Eesti sisepoliitikast võib tuua näiteid, et hea kampaaniameister on võidu järel osutunud suhteliselt mannetuks juhiks. Suur edu paneb ka Obamale ja tema juhitavale demokraatlikule parteile erakordselt raske koorma, mil­lele lisab omakorda kaalu ebakindlus panganduses ja sotsiaalvaldkonnas. Samas peitub just majanduskriisis võimalus populaarsust hoida, kui Obamal peaks õnnestuma riik raskustest suuremate kadudeta välja juhtida.

Püüdes prognoosida Ühendriikide esimese mustanahalise presidendi administratsiooni välispoliitilist käekirja, kaldub «Sakala» ühinema nendega, kelle arvates ei too uus riigipea kaasa kiireid pöördelisi muudatusi.

Ilmselt jääb USA roll laias laastus endiseks ka pärast seda, kui Obama on täide viinud ühe oma kõlavama lubaduse ning väed Iraagist koju toonud. Samas võib oodata muudatusi retoorikas.

Eesti huvides on, et Ühendriigid suudaksid üleilmses poliitikas säilitada kaaluka rolli ning kasvatada oma tõsiseltvõetavust. Olgem ausad: ehkki meie julgeolekustrateegia seisukohalt on George W. Bushi ametiaeg olnud igati tulemuslik, on see suhetes Euroopaga süvendanud emotsionaalseid vastuolusid. Usaldust on jäänud vajaka, mistõttu on mõistetav, et Obamalt oodatakse avatumat ja sõbralikumat suhtumist.