Urmas Poltrago: Vihm uhub jäljed, liha küpseb pannil

Urmas Poltrago Foto: Elmo Riig / Sakala

Ühiskonna põhiprobleemid kajastuvad ühel või teisel moel kõigis eluvaldkondades. Kuritegevuse statistika on üks, mis kirjeldab inimeste väärtushinnanguid.

Kahjuks kuuleme Eestis sageli barbaarsetest tegudest, mis on suunatud nii inimeste kui loomade vastu. Riik on palganud tuhandeid ametnikke, kes peavad päevast päeva meis turvatunnet looma, paraku on tulemused kesised.

Koduloomi on toidulisa saamise eesmärgil Eesti taludes peetud ammustest aegadest peale ning see, et mihklipäeval oinas tapetakse, on igati mõistetav.

Kas aga saab olla mingit õigustust võõra looma hukkamisele ja seejuures sadistlike võtete kasutamisele?

Meie olime oma talus sunnitud kogu suve öösiti karjamaal valvet pidama, sest meie lambakarjast tapeti viiel korral kokku kümme looma. Toimunust võis täpsemalt lugeda 25. oktoobri «Sakalast».

Kahju, et Suure-Jaani valla korravalvurid ei suuda kurjategijaid tabada. Aga eks nende töö ole ka raske: puhkepäevadel ei saa menetlust algatada, esimene nädal pärast avalduse laekumist tuleb hoogu võtta ning jälituskoerad pole ju lambalõhnaga harjunud.

Nii saigi meie perenaine oktoobri algul politseist kaks teadet kriminaalmenetluse lõpetamise kohta. Teate sisu oli lihtne: süüdlaste isikuid ei ole tuvastatud.

Kui aga politsei enam asja ei uuri, on kurjategijatel julgem tegutseda. Seda nad tegidki: 22. oktoobril hukati veel neli tiinet lammast.

Iga kord on sündmuskohal olnud märgata jälgi, mis tõestavad, et tapjad kasutavad lammaste karjast eemale ajamiseks jahikoera.

Lihakehade lohistamise jäljedki on olnud lausa silmaga nähtavad. Korrakaitsjatele kehtivad menetlusnõuded on aga millegipärast sellised, mis ei luba kohe röövtapjaid jälitama minna.

Nii uhubki vihm jäljed, liha küpsetatakse pannil ära ning sõrad ja nahad põletatakse kusagil kuusetukas.