/nginx/o/2018/07/10/8578922t1h56fd.jpg)
(Kommentaar Viljandi linna Eesti Kontserdile määratud toetuse kohta.)
VILJANDIL KUI loomiseks loodud linnal tasub oma uksed lahti hoida kõikvõimalikele kultuuriettevõtmistele. Eesti Kontsert oma pika ajalooga on kindlasti kvaliteedimärk ja Viljandi värskelt renoveeritud laululava ootab väärikaid üritusi.
Kas viljandlastele suhteliselt kalli piletiga ettevõtmine hansapäevadel, mille ülejäänud programm on lausa tasuta, oli mõistlik valik, on omaette teema. Siin oleks saanud ehk ka linn partnerina pealinnast tulnud korraldajaid aidata. Samuti on hinnang toimunu kunstilisele ja korralduslikule tasemele subjektiivne ning ka sellel ma praegu ei peatu.
Küll aga riivavad Viljandis tegutsevaid kultuurikorraldajaid erakorralisena Eesti Kontserdile eraldatud toetuse summa ja selle eraldamise viis. Näiteks hansapäevadega samal nädalavahetusel asetleidnud suur staadionikontsert sai taotlusvooru kaudu linna toetust 2000 eurot, kuigi küsitud oli rohkem kui kaks korda nii palju ja ilmselgelt on seda laadi ürituse tegelikud kulud veel tunduvalt suuremad. Kuid tegijad mõistavad, et sellest taotlusvoorust lihtsalt ei olnud võimalik rohkem toetust anda, sest linnas on teisigi tegijaid. Kui võrrelda aga lauluväljakul ja staadionil antud kontsertetenduste publikuarvu, vajub kaalukauss tugevalt staadioni poole kaldu. Staadionil käis üle kümne korra rohkem inimesi.
VILJANDI LINNA loomestipendiume jagab komisjon neli korda aastas ja ühes voorus on tegijatele jagada keskmiselt ligi 2000 eurot. Kvartali kaupa kultuuriprojektidele toetusi jagaval volikogu kultuurikomisjonil on kogu aasta peale kasutada umbes 45 000 eurot. Arvude konteksti paigutamiseks tasub välja tuua, et seega toetas Viljandi linn kontserti «Carmen Loves Jazz» summaga, mis moodustab peaaegu poole ülejäänud aasta kultuurisündmusteks ettenähtust.
Olen ise mitu aastat linna kultuurikomisjonis kaasa rääkinud ning võin kinnitada, et kõik taotlused töötatakse detailselt läbi ja püütakse hinnata nii tegijate senist panust linna kultuuriellu kui ka leida võimalus toetada uusi ettevõtmisi. Rääkimata sellest, et iga taotlusega käivad kaasas põhjalik kirjeldus ja eelarve ning pärast toimumist tuleb esitada samavõrd põhjalik aruanne. Viimati mainitu tegematajätmise eest saavad tegijad valusalt karistada, isegi üsna väikeste summade korral.
Loodan, et Eesti Kontserdi taotluse puhul rakendusid vähemalt sama põhjalikud nõudmised, sest midagi pole teha, kohalike tegijate õiglustunnet on praegu valusalt riivatud.
VIIMASEL KOLMEL aastal on Viljandi linnavalitsus nii hansapäevade kui linna sünnipäeva nädala puhul põhjendatult uhkusega rõhutanud ettevõtmise kogukonnapõhisust. Aga ma kardan, et õhin vaibub, kui tajutakse suurt ebavõrdsust. Nii mõnedki linnale positiivset, ka üleriigilist tähelepanu toovad suuremat ja väiksemat sorti ettevõtmised saavad teoks tänu linnakodanike heale tahtele, ent kui tegijad näevad, et samal ajal toetab linn väljastpoolt toodud ettevõtmisi, mis on märkimisväärse rahastuseni jõudnud mitte just päris läbinähtavaid teid pidi, tekib oht, et kogukondlik ühtsus seatakse kahtluse alla.
See üksikjuhtum avab tegelikult suurema murekoha, mis puudutab üldiselt Viljandi visiooni siinse kultuurielu tulevikust või ka näiteks Viljandi panust Tartu taotlusesse saada aastal 2024 kultuuripealinnaks. Tartlaste kutsel maikuus korraks koguneti, esimesed mõtted visati õhku ja sinna on see kõik jäänud. Oktoobris tuleb Tartul taotlus sisse anda ja Viljandi ideedega on nüüdseks juba väga kiire.
Meil on võrratu linn, kus sünnib palju: nii professionaalset kultuuri kui harrastajate väga heal tasemel põnevaid ettevõtmisi. Linnas ei ole mitte ainult palju tipptasemel kultuurikorraldajaid, vaid seda eriala õpetatakse lausa kõrghariduse tasemel. Iga kultuurinautija jätab lisaks piletirahale linna veel hulga eurosid ja selle mõjust saame aru ilmselt alles siis, kui neid ettevõtmisi enam ei ole.
Ärgem jätkem Viljandis peituvat potentsiaali kasutamata! Koostöös peitub jõud, seda tuleb vaid teadlikult suunata.