Eveli Petersoni Viljandi järve lähistel asuva eramu haljastus on kõike muud kui harjumuspärane. Nagu ta ise ütleb, on see modernne ja minimalistlik. Siinkirjutaja meelest aga tavakohasest väga erinev, isegi võõristust tekitav, ent siiski imetlusväärne.
«Mulle on alati meeldinud tulevikku vaadata ja ajaga kaasas käia. Kui oleks võimalik, siis mina sünniksin täna ümber,» naerab aiapidaja.
Tulnukalikud kunstlilled
Eveli Petersoni maja ees õitseva tulbimere keskel püüavad pilku omapärased esemed, mida naine nimetab hõbepallideks või kunstlilledeks. Tõsi, lilli need metallvarraste otsas läiklevad pallikesed eriti ei meenuta. Pigem tehiskaaslasi või tulnukaid.
Hõbepallid on Eveli Peterson tellinud Inglismaalt, kus ta käis aiandusmessil. Eestis neid eriti ei kohta. Nagu ei ole klassikalistes aedades tavaks kasutada kujunduses kandilisi vorme, betooni, alumiiniumplaate, peegeldavaid tõkkeid ja majaseinu. Aga just neid elemente armastab Peterson taimedega passitada.
Oma aeda on ta ilmestanud ka eri tasapindadega. Näiteks on liivakast maa sisse peidetud nelinurk. Pimedal ajal säravad valgustatult nii selle aia puud kui valged kõrgläikelised kasttoolid.
Eveli Peterson rõhutab korduvalt, et aeda taimi tuues on ta hoidnud südame külma ja teinud hästi konkreetse valiku: «Ei saa kõiki maailma asju oma aeda panna. Lihtsuses peitub võlu.» Vastasel korral läheks tema meelest asi käest, nagu enamasti juhtub tavaaedades, kus on väga palju elemente, aga ükski ei pääse mõjule.
Avaralt terrassilt, kus naine armastab hommikuti kohvi juua, nägi terve pika talve kõrgeid lumehangesid, aga maikuus sai seal mitu nädalat nautida tumedate liiliaõieliste tulpide õitsemislugu. Just need lilled passivad Petersoni meelest modernse maja juurde väga hästi.
Samas sirguvad hiiglaslikud Pskemi laugud, mis meenutavad suuri dekoratiivseid sibulaid. Kuigi nende varsi sobib maitselt ja tervise kosutamise võimetelt hästi salati sisse lõikuda, perenaine seda teha ei raatsi, sest nii võimsate eksemplaride kasvamiseks kulub õige mitu aastat.
Hooldusvabad peenrad
Põnevatest taimedest leiduvad Eveli Petersoni aias veel näiteks sinihallid aruheinad, topeltõielised sinililled, sinised mesiohakad, iirised, Siberi võhumõõgad ja koonuslaugud. «Mul ongi lauguaed,» naerab ta, mööndes, et neid on seal üsna mitu liiki.
Tagaaias kasvavad Hiina siidpöörised, mis sobivad suurepäraselt kokku taamal sillerdava Viljandi järve veepiiriga. Suve algul on nad lillakad, aga hiljem pleegivad hõbedaseks ja jäävad suurte mütakatena dekoratiivseks kogu talveks.
Peenrad on üsna hooldusvabad. Et umbrohuga oleks võimalikult vähe mässamist, on need pealt kaetud kas kooremultši või kividega. Tulbipeenart kaunistavad näiteks laavakivid.
Pinnas on maja ümbruses väga vilets ja kruusane, seepärast on palju vaeva nähtud taimede alt kehva pinnase ja kivide eemaldamisega ning viljakat mulda ohtralt juurde toodud.
Aiapidaja rõhutab, et sellegipoolest eelistab ta mulla suhtes vähenõudlikke taimi. Nii on päris palju ruumi antud kääbusmägimändidele nimega «Mops». Kuigi kirjelduse järgi peaksid need jääma madalaks, pelgab Peterson, et kunagi tuleb neid ikkagi kärpima hakata. «Müüjate lubadusi ei tasu absoluutse tõena võtta,» tõdeb ta.
Muru ja bassein
Eveli Petersoni minimalistliku mõtteviisiga haakuvad suur ja avar muruala ning selle keskel väike purskkaevuga bassein.
Minimalismi rõhutavad ka mitmesugused kõrrelised ja tuhkurenelased ning hekiks olev võsund-kontpuu. Kirsiks tordi peal on maja kõrval sirgumas iluõunapuud. «Need plaanin ära pügada ja teha neist vihmavarjukujulised kandilised puud, mis peaksid majaga kokku sobima,» kirjeldab ta.
Päevaliiliaid valides on Peterson nagu teistegi lillede puhul lähtunud sellest, et nende õievärvid oleksid külmades toonides. Seda, kas nii ka läheb, perenaine veel öelda ei oska, sest tegi otsuse pildi järgi. Mitmel varasemal juhul on tegelikkus lubatust veidi erinenud. Näiteks punased tulbid oleksid pidanud olema külmroosad, mustana reklaamitud Birma iirised osutusid hoopis sinisteks.
«Olen arvestanud sellega, et õitsejaid oleks pidevalt — ühed lõpetavad ja teised alustavad. Seepärast on peenrad mitmekihilised,» räägib ta. «Näiteks maja ees õitsevad kevadel tulbid, siis tulevad Jazdi laugud ja pärast lööb õied lahti harilik sinihelmikas «Moorhexe».
Perspektiivikas valdkond
Veidi on Eveli Petersoni modernses aias siiski ruumi ka tarbetaimedele, näiteks sibulatele, maasikatele, maitsetaimedele, marjapõõsastele ja viljapuudele. Õunapuudest tegi ta perepuud, pookides neile peale teisi sorte. «Kogemata lisasin sügissordile suvesordid ja suvesordile sügissordid, aga sellest vist pole suuremat häda,» naerab ta.
Paar aastat tagasi lõpetas Eveli Peterson Räpinas maastikuehituse eriala. Kooli lõputööks tegi ta oma maja haljastusprojekti, sest just siis hakkas perele kerkiv eramu valmis saama. Maastikuehitus hõlmab Petersoni kirjeldust mööda praktiliselt kõike alates taimedest ja lõpetades maastiku planeerimisega linna parkides. «Võin ka mägesid liigutada,» muigab ta.
Esialgu ta siiski suuri künkaid kõigutanud ei ole. «Lisaks oma aia loomisele olen nõustanud sõbrannasid. Masu tõttu oli nõudlus maastikukujundajate järele vahepeal väike. Kui ehituse jaoks raha napib, siis ei piisa seda aiale ammugi,» märgib ta ja osutab naaberkrundi poole, kus valmis maja on mitu aastat tühjalt ostjat oodanud. Lõpetuseks arvab Eveli Peterson, et maastikuehitus on valdkond, millel on helge tulevik.