Omavalitsuste laenukraanid on avanemas

Arved Breidaks Foto: Erakogu

KÄESOLEVA aastaga saab läbi valitsuse omavalitsustele kehtestatud laenupiirang ning vallad ja linnad võivad taas ise otsustada, millal ja milleks laenu võtta. Kas sellega koos algab ka uus laenu- ja ehitusbuum?

Kriisi algul omavalitsustele peale surutud kokkuhoiumeetmed ja tegevuspiirangud olid üsna valusad, sest ühe ropsuga vähendati üksikisiku tulumaksu laekumist ja võimaldati laenu võtta üksnes Euroopa Liidu projektides osalemiseks. Sisuliselt tähendas see enamiku omavalitsuste elu külmutamist.

Ühtlasi hakkas levima kaks üpris vastandlikku müüti. Esiteks: omavalitsused on end buumi ajal lõhki laenanud ja odava raha kergekäeliselt ära raisanud. Teiseks: omavalitsused on muutunud arenemisvõimetuks ega suuda investeerida.

Kahtlemata on linnad ja vallad paaril viimasel aastal olnud suhteliselt stagneerunud, kuid kindlasti ei ole nad selles ise süüdi. Masuaastatel toimunud tulude langus oli sedavõrd järsk, et on isegi omamoodi kangelastegu, et me pole pidanud olema ühegi omavalitsuse pankroti tunnistajaks.

Koostöös pankadega on leitud kompromissid, mis on võimaldanud kriisiaastad kuidagi üle elada.

Rahandusministeeriumi andmeil moodustas valdade ja linnade laenukoormus mullu 50 protsenti nende tuludest. Et seadus lubab omavalitsustel võtta laenu kuni 60 protsenti eelarve tuludest, siis ei saa kindlasti väita, et Eesti omavalitsused oleksid end lõhki laenanud.

Aga eks selle keskmisega ole juba kord nii, nagu üks vana lugu jutustab: kui baaris istuvad miljonär ja kerjus, siis statistiliselt on mõlema baarisolija vara väärtuseks keskmiselt pool miljonit.

Kahtlemata on Eestis probleeme üksikute ülelaenanud omavalitsustega. Viljandimaal oli näiteks Pärsti valla laenukoormus eelmisel aastal 105 protsenti eelarve tuludest. Kuid liigne laenamine on siiski pigem erand kui reegel, ning üldjuhul on suureks paisunud laenukoormuse taga mõistetav põhjus.

Laenukoormuse ja eelarvetulude suhe muutus halvemaks ka seetõttu, et omavalitsuste tulud vähenesid kiiresti, kuid laene ei suudetud sellega võrreldavas rütmis või kohati üldse tagasi maksta. Tulemuseks oli paradoksaalne olukord, kus mõnel omavalitsusel kasvas laenukoormuse protsent, ilma et ta oleks laenu juurde võtnudki.

Pole mõtet salata, et buumi ajal laenati ja investeeriti paljudes omavalitsustes (hull)julgelt, nagu Eestis noil aastail kombeks oli. Aga enne kui hakata ülelaenamisega kimpus omavalitsusi süüdistama finantsdistsipliini rikkumises ja lõhkilaenamises, tuleks küsida, millised olid tegutsemisvõimalused.

Laenamise alternatiiv on mittelaenamine. Eestis on ka neid omavalitsusi, kellel laenud sootuks puuduvad, kuid võib olla üsna kindel, et nendes valdades ja linnades pole ka suurt midagi korda saadetud.

PALJUDES omavalitsustes aga ei soovitud 2000. aastate keskel lihtsalt tiksuda, vaid asuti hoogsalt investeerima. Buumiaastatel tehti kogu riigis märkimisväärseid investeeringuid haridus-, spordi- ja sotsiaaltaristusse, veevärki, sõidu- ja kõnniteedesse ning värskendati omavalitsuste üld­ilmet. See kõik sai toimuda tänu odavale krediidile, mida kasutati muu hulgas Euroopa Liidu arenguraha kaasamiseks.

Kohatine üleinvesteerimine teeb nüüd muret, sest laenud on pikaajalised, kuid tulud pole sellised, nagu buumiajal loodeti. Kuni tulumaksu ei hakka jõudsamalt laekuma, pole omavalitsustel võimalik oma eelarvet liigsest laenurahast puhastada.

Kuigi probleeme jätkub, ei tuleks tehtud investeeringuid kahetseda. Muidugi saadeti korda ka rumalusi, näiteks kasutati pikaajalist laenu lühiajalisteks investeeringuteks.

Teada on juhtumeid, kus 20 aastaks võetud laenu eest remonditi sõiduteid, mis vajavad kindlasti uut katet juba enne, kui vana asfaldi eest pangale laen makstud. Tegijal juhtub.
Pigem tuleks kahetseda seda, et me oleme endiselt liiga vaesed ega suuda paljusid hädapäraseid töid ära teha.

KUI OMAVALITSUSTEL järgmisel aastal laenupiirangud eest kaovad, loob see soodsad arenguvõimalused nendele valdadele ja linnadele, kus krediidilimiiti ületatud ei ole. Kuigi laenuraha muutub Euroopa keskpanga intressipoliitika tagajärjel kallimaks, on ehitus ilmselt ka tuleval aastal odavam kui buumiaastatel.

Kokkuvõttes võimaldab see nimetatud valdkonnas tegutseda odavamalt ning ka kvaliteetsemalt kui buumiaastatel, mil ehitus oli küll kallis, kuid konkurents olematu.
Tänu omavalitsuste suurenevale vabadusele hoogustub tuleval aastal ehitustegevus ja luuakse uusi töökohti, mis toob majanduskasvu ka paljude lihtinimeste käeulatusse.

Loodetavasti on omavalitsusjuhid äsjastest masuaastatest õppinud ega lange kohe piiritu eufooria kütkeisse, nagu 2006. ja 2007. aastal mitmel pool juhtus.

Majanduse igikestvasse tõusu ei tasu uskuda. Nagu öeldakse: tark õpib teiste vigadest, rumal aga ei saa omadestki aru.