/nginx/o/2008/09/19/75840t1h9ddb.jpg)
«KUI LÄKSIME lahku ja surusime kuumalt üksteise kätt, andis ta mulle kaasa oma südame ja ütles — hoia seda.» Nii kirjutas Jaan Lattik oma mälestusteraamatus kodumaalt lahkumisest. Täna, üle pika lahusoleku, läbi öise teekonna jõuavad kodumaa südant paguluses hoidnud Alice ja Jaan Lattik kodumulda.
Kirikuõpetaja on oma ameti poolest hoidja, inimlike väärtuste ja inimese hinge hoidja. Eesti oma riigi eelsel ajal ehk ärkamisajal olid kirikuõpetajad otseselt seotud meie riikluse kujunemisega. Jakob Hurda ja Villem Reimani ning paljude teiste töö oluline, ehk isegi peamine osa oli eesti rahva asja ajamine, hariduse ja kultuurielu edendamine.
Seega olid paljud Eesti kirikuõpetajad rajajad. Ja jagajad. Nii ka Jaan Lattik, Jakob Hurda ja Villem Reimani töö jätkaja, kes naasis jätkuva venestamise süngel ajal Sankt Peterburgist Viljandisse kirikuõpetajaks. Ta tuli oma rahvale jagama kõige tähtsamat, lootust.
EESTI VABARIIGI ühe rajajana seisis Jaan Lattik inimlike väärtuste eest. Seda hoiakut kandis ta Asutava Kogu ja Riigikogu liikmena, haridusministrina Jaan Teemanti kolmes järjestikus valitsuses ning välisministrina August Rei ja Otto Strandmani valitsuses.
Valitsuse liikmena tegeles ta Eesti kooli uuendamisega ning välisministrina lootis riikide koostööle — nii Rahvasteliidus kui tihedate kontaktide kaudu naabermaadega.
1939. aasta sügisel asus Jaan Lattik tööle Eesti saadikuna Leedus ning kümne kuu jooksul nägi ta mõlema riigi omariikluse hävitamist.
Nii hoidmine kui rajamine tähendavad andmist. Jaan Lattik oskas oma ametist tulenevalt näha inimeste hinge, oskas jagada rõõmu ja kindlust.
Seda annet ei kasutanud ta mitte üksnes kirikuõpetajana jutluste pidamisel, vaid ka kirjanikuna. Tema sõbralikud jutustused liigutavad igaühe südant, tema juttudes elustuvad lapsepõlvemaad Karulas ja õpetajaaeg Viljandis.
Jaan Lattik oli minu pere sõber ja kolleeg. Ta sai välisministriks pärast minu vanaonu Hans Rebast. Poliitilistele erimeelsustele vaatamata jäid nad elu lõpuni sõpradeks.
Jaan Lattik oli ka minu vanavanemate hea sõber. Just tema laulatas 1950. aastal mu vanemad ja 1954. aastal ristis ta mind. Seega olen vist üks väheseid endisi välisministreid, kelle on ristinud endine välisminister.
OMA RASKETE rännakute järel tahab igaüks puhata oma kodumullas. Jaan Lattiku ea- ja saatusekaaslane Marie Under kirjutas 1954. aastal luuletuses «Põgenik»:
Alice ja Jaan Lattiku rännak on lõppenud. Puhake rahus kodumullas!
/nginx/o/2016/04/15/5266835t1h4745.jpg)