Superstaari otsimise saade TV3-s hakkab finišisirgele jõudma ja lavalaudadele on jäänud kaks viimast hõbekõri. Kuid seekord ei taha ma rääkida mitte lauludest ja lauljatest, vaid pealtnäha kõrvalistest asjadest. Mõlemad on seotud reklaamiga.
Mõtisklus: Lapsed ja reklaam
Juba varem on nii mõnigi kirjutaja juhtinud telekanali tähelepanu sellele, et menusaate vahele näidatakse alkoholireklaami.
Jah, juriidiliselt on kõik korrektne, sest saate tagumine osa on eetris kellaajal, kui niisugune reklaam on lubatud. Teisalt ei saa mööda tõsiasjast, et saate peamine vaatajaskond on lapsed või varateismelised, kellest peaks alkoholi kaugel hoidma.
Ma pole äärmuslik alkoholireklaami taunija, aga kõnealuses kohas tundub see isegi minule kohatu. Vaadates kas või stuudiopublikut, siis oleks tegemist justkui «Laulukarusseli» tüüpi saatega. Ja selle vahel ei kujutaks me ju (unustame korraks, et ETV on reklaamivaba kanal) õllereklaame ette.
Nii on tegemist puhtalt eetilise probleemiga, millele telekanal pole pidanud vajalikuks reageerida.
Teine kõlbeline probleem, mis mulle saadet vaadates vastu hakkab, on samuti seotud reklaamiga. Nimelt on teismelistel käes oma lemmikut toetavad loosungid. Paraku pole need sugugi sellised, mida tulihingeline fänn oma lemmiku toetuseks kodus tunde nikerdab, vaid on kohapeal jagatud tahvlitele markeriga kiirkorras kirjutatud.
Tegelikult pole selles midagi paha. Kas laps on isetehtud toetusplagu maha unustanud või pole tal olnud aega, tahtmist või vahendeid seda meisterdada — tore, kui korraldajad talle abi pakuvad.
Paraku ilutsevad tahvlitel saate sponsorite logod või tunnuslaused. Nii on lastest vägisi tehtud reklaamikandjad. Ja see on alatu.
Hoopis ausam oleks, kui sponsorite logod ripuksid näiteks seintel taustaks nagu spordivõistlustel. Kuigi sealgi näeb halba reklaamimaitset — mida muud on Otepää suusavõistlustel jagatavad lipukesed, kus ühel küljel meie rahvusvärvid ja teisel mõne sponsori logo.