Turniiripokker sirutab tiibu

Turniiripokkeril on erinevalt paljudest teistest kaardimängudest oskustel ja vaimsel vastupidavusel suurem tähtsus kui õnnel. Foto: Gert Kiiler

Viimastel aastatel on Eestis üha populaarsemaks muutunud turniiripokker. Nüüd on selle kaardimänguga hakatud avalikult tegelema ka Viljandis.

Kuu aega tagasi loodud mittetulundusühing Viljandimaa Mõttemängude Klubi saavutas kokkuleppe klubiga Rubiin ning praeguseks on seal peetud juba kümmekond turniiri.

Mittetulundusühingu ühe eestvedaja, tuntud kohaliku male- ja kabesportlase Gert Elmaste sõnul on võistlustel osalenud üle 50 inimese. «Alati pole muidugi kõik kohal, aga 20—25 mängijat on koos igal mängukorral,» kõneles ta.

Turniiripokkeri süsteem on lihtne. Kõigile jagatakse välja võrdne arv žetoone, mille peale mäng käima hakkab. Kellel on žetoonid otsas, lahkub mängust. Lõpuks jääb järele kaks vastast ja võitja on see, kes saab kõik žetoonid endale.

Õnnel pole suurt tähtsust

Gert Elmaste kinnitas, et turniiripokkeri puhul on tegemist spordi alaliigiga ja erinevalt paljudest teistest kaardimängudest pole õnnel selles kuigi suurt rolli.
«Õnne on siin sama palju kui kümnevõistluses. Kui seal on ühes jooksus taganttuul 1,8 meetrit sekundis ja teises vastutuul 1,4 meetrit sekundis, siis ongi su punktid kadunud. Aga eelkõige loevad ikka

oskused,» selgitas ta. Õnne pealt võib ühe turniiri võita, aga pikemas perspektiivis see edu ei taga.

Väga tähtsal kohal on turniiripokkeris Elmaste jutu järgi matemaatika. «Peab arvutama, et pakkumiste jaoks jätkuks žetoone, ja samas pidama silmas, millised kaardid kuskil olla võivad.»

Olulisi asju on veel. Pokkeriturniiril mängimine nõuab kõva närvitreeningut. Tähtis on olla rahulik ja kannatlik, sest tihtipeale on tegemist lausa vastupidavusspordiga. «Suured turniirid kestavad kolm päeva, iga päev kümme tundi, meie õhtud on umbes viietunnised,» rääkis Elmaste.

Kuigi Elmaste ja mõni teinegi Rubiini turniiridel osaleja on male ja kabe taustaga, ei anna see tema hinnangul neile eelist. Küll aga arendab turniiripokker mõtlemist ja keskendumisoskust.

Gert Elmaste sõnul sõltub edu sellestki, kui hästi tuntakse vastast ja kui palju suudetakse omaenda mängustiili varjata. «Kui sa turniiridel mingite mängijatega mitu korda kokku oled sattunud, siis juba tead, kuidas keegi mängib. Kes blufib rohkem, kes vähem. Kui oskad seda ära kasutada, on hästi,» selgitas ta.

On selliseid mängijaid, kes on väga konservatiivsed ja panustavad vaid siis, kui kõvad kaardid on käes, aga on ka suuri bluffijaid. Kunagi ei tea, millal nad võivad oma kuvandile vastupidiselt käituda.

Seega jutumeestele ja tõsise näoga umbluuajajatele võib see mäng hästi sobida.

Koos Elmastega turniire korraldav Madis Birnbaum lisas, et selle pokkeri reegleid pole kuigi keeruline selgeks õppida. «Eks me ole siin ka aidanud ja tegelikult saab mängima hakata üsna kohe. Et häid tulemusi saada, peab aga korralikult teooriat lugema ja praktikat koguma. Niisama ei tule siin mängus midagi,» kinnitas Birnbaum.

Ei mängita raha peale

Kindlasti pole turniiripokker sedamoodi hasartmäng, nagu paljud ette kujutavad. Selle käigus ei kaotata reaalset raha.

Suurtel turniiridel on küll osavõtutasu, mis võib olenevalt võistlusest olla päris kopsakas, aga see on kõik. Mängus reaalseid rahalisi panuseid pole ja keegi ennast päris rahast paljaks mängida ei saa. Küll on parimatele ette nähtud auhinnad. Nendeks pole raha, vaid esemed, mõnikord suuremate turniiride osavõtupääsmed.

Siinsetel pisiturniiridel on osalemistasu sümboolne. Et võistlusi peetakse pubide-klubide katuse all, on nende omanikega kokku lepitud, et lauda pääsemise tasuks peab midagi ostma. Kui Rubiinis tuleb selleks koguda baarist spetsiaalsele kupongile kolm templit (iga ost annab ühe templi), siis Suures Vennas on tasu neli eurot, mille eest saab pubi poolt lauda üht-teist suupärast.

Kaks mängukohta

Kui Rubiinis alustati turniiridega juba kuu aja eest, siis pubis Suur Vend tehti seesuguse ettevõtmisega algust alles nädal tagasi. Seal korraldab võistlusi Playmakersi klubi, millel on osakondi üle Eesti.

Playmakersi eestvedaja Toomas Taimla sõnul ongi Viljandi klubi selle kõige värskem liige. «Viljandis on meil olnud üks avanädal kahe mängupäevaga ja ma usun, et mängijaid jagub nii meile kui teisele korraldajale,» rääkis Taimla. «Eestis on praegu lausa väike pokkeribuum.»

Suures Vennas on kolm mängulauda, mille taga saab korraga kaasa lüüa kuni 30 osalejat. «Esimesel turniiril oli osalejaid mõniteist, teisel juba paar­kümmend,» lausus Taimla.

Madis Birnbaumi kirjeldust mööda mängitakse ka Rubiinis kaks korda nädalas ja osalejaid on päris laias vanuseskaalas, samuti naisi. Tasapisi kujunevad välja tabeliliidrid ja on ka neid, kes on juba paar korda võitnud.

Täpsemat infot mänguaegade kohta saab klubidest-pubidest.

SPORDIALA
Sportlik või siis turniiripokker on mäng, kus osalejad võistlevad omavahel ja võidab edukaim.
• See on viimasel kümnendil kõige kiiremini arenenud spordiala, millel on maailmas hinnanguliselt üle saja miljoni ja Eestis üle 50 000 harrastaja.
• Turniiripokkeris on sportlased, turniirid, klubid, sponsorid ja meistrivõistlused ning nüüdseks on Eestis ka pokkeriklubide ühendus ehk spordislängis alaliit.
• Väiksem turniir kestab mõne tunni, keskmine 6-7 tundi ja rahvusvahelised tippturniirid vältavad vähemalt 4-5 päeva.
• See ei ole sprint, vaid maraton, kus võidu nimel ei tohi end kordagi lõdvaks lasta, sest korra maha jäänuna on etteotsa jõuda väga raske. Nagu spordis ikka.
Allikas: Eesti turniiripokkeri föderatsioon