E, 28.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ugala tõi Traadi ja Traat Pedajase

Tiina Sarv
, toimetaja
Ugala tõi Traadi ja Traat Pedajase
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Priit Pedajas, keda Kaarin Raid iseloomustab omapärase, mitte uskliku, vaid religioosse lavastajana, eelistab tõsist ja sisutihedat dramaturgiat.
Priit Pedajas, keda Kaarin Raid iseloomustab omapärase, mitte uskliku, vaid religioosse lavastajana, eelistab tõsist ja sisutihedat dramaturgiat. Foto: Elmo Riig / Sakala

Augustis mängib Ugala Meleski vanas klaasivabrikus Mats Traadi näidendit «Läbi klaasi». Klassiku spetsiaalselt Ugala suvelavastuseks kirjutatud Meleski vabriku ajalugu kajastava teksti lavastab Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas, kunstnikutöö teeb Liina Unt.

Priit Pedajas, lugedes tundus, et «Läbi klaasi» on lavastajale ja trupile paras pähkel: kiiresti üksteisele järgnevad lühistseenid eri aegadest, palju tegelasi...

Idee Meleskis teatrit teha tuli Ugalalt. Mind kutsuti lavastama ja võtsin kutse vastu, sest Mats Traat oli andnud nõusoleku näidend kirjutada.

Ega seda kerge teha ole, Traadi sulest ju näidendeid kuigi palju ilmunud pole. «Läbi klaasi» on tõepoolest fragmentaarium, meie püüame sellest dramaatilisemaid hetki lahti ja mõistetavaks mängida.

Mis eri aegadesse puutub, siis tegevus liigub läbi ajaloo alates XVIII sajandi lõpust, kui klaasitegemine Meleskis pihta hakkas. Näidend ongi pigem ajalooline meenutus neist inimestest, kes seal klaasi valmistamisega seotud olid.

Meile on ääretult põnev ja huvitav kõik see, mis klaasi puudutab ja kuidas klaasitegemine käis.

Meleskis ei ole vist vanu klaasiahje enam alles.

Kahjuks on see nii.

Meie mõte oli, et oleks ilus, kui saaksime ka päriselt klaasi puhuda. Praegu pingutame selle nimel tublisti. Tehniliselt on see keeruline, aga asi on positiivselt lahenemas.
Need näitlejad, kes arvatavasti klaasi puhuma hakkavad, käivad Olustveres seda tööd õppimas.

Mina olen tegelnud saviga. See on lihtsam, saad möllata ja mängida, savi põletamine ei olegi nii tähtis. Klaasiga on aga selline lugu, et tohutu kuumuse ja sulaklaasita ei tee midagi, ehtsat ahju on vaja.

Näidendis on väga palju tegelasi.

Me mängime selle ära kümnekesi ja ainult Ugala näitlejatega.

Aarne Soro kehastab kogu tüki jooksul klaasipuhujat, nagu «Lõputus kohvijoomises» oli üks läbiv tegelane. Selles näidendis klaasipuhujad vahelduvad, aga kõiki kujutab üks näitleja.

Meleski klaasitootmise ajalugu on väga põnev. Algul toodi meistrid Saksamaalt, eestlasi selle töö ligi ei lastud. Alles XIX sajandi teisel poolel hakkasid ka eestlased klaasi puhuma, läksid lausa välismaale õppima. Kõige kuulsam eesti soost klaasitootja oli Johannes Lorup.

Meleski kohta tuleb selles näidendis välja palju huvitavaid asju. Seal tehti peegleid ja 1850. aasta paiku sai üks Meleski suur kõrge peegel, mis ta siis oli, kolmemeetrine, Londoni maailmanäitusel kuldmedali.

Meleskis valmistati omal ajal ka A. Le Coqi õllepudeleid.

Kas olete ka autoriga kontaktis?

Me oleme Mats Traadiga kontaktis ning ma olen temalt juba mitmesuguseid täiendusi tellinud. Ka ta ise on teksti muutnud, just tuli e-kiri parandustega.

Töötasite ka ise kunagi Ugalas.

Jah, olin siin viis aastat. Arvo Raimo ja Peeter Jürgens on veel sellest ajast, oleme koos mänginud.

See on vist provintsiteatri saatus — anda teistele teatritele tipptegijaid.

Inimesed liiguvad ikka. On ju normaalne keskkonda vahetada. Mina ei ole Viljandi inimene, olen tallinlane. Kui ma Tallinna läksin, siis naasin koju.

Mis meenub, kui te Ugala-ajale tagasi mõtlete?

Mul oli siin väga tore. Kui praegu Viljandis ringi jalutan, pikemalt siin olen, siis näen, kui vähe on muutunud.

Mis mõttes?

Linna tervikuna vaadates. On muidugi rõõmustavaid asju: kultuuriakadeemia on valmis ehitatud, pärimusmuusika ait ja üht-teist veel, aga põhiolemuselt on Viljandi vähe muutunud.

Väike unine provintsilinn.

Jah, ongi. Kui võrrelda Pärnu või Rakverega, kus on väga palju muutunud, on Viljandi võrdlemisi konservatiivne.

Minul on siin praegu hea, see on mõnus vaikne koht, paras vaheldus Tallinnale.

Millised ajad on praegu Eesti teatril?

Meie Draamateatris oleme toime tulnud, nii et patt oleks väga vinguda või kurta, aga kärped, mis kultuurivaldkonna rahastamises tehti, on küllaltki rängad. Arvan, et kõikidel teatritel on olukord pingeline. Nagu ma juba ütlesin, oleme meie hakkama saanud, üldist publikulangust me nii valusalt ei taju.

Aga kõik etendused välja müüdud ei ole?

See on alati nii olnud, selles ei ole midagi erilist.

Väga positiivne märk on Draamateatris, et teeme tänavu kolm suvelavastust. Laitse graniitvillas mängime Eugene O’Neilli «Saatuse heidikute kuud». Saku mõisas jõuab vaataja ette Rudolf Sirera kahemehetükk «Marquis d’Artiste», kus mängivad Jan Uuspõld ja Hendrik Toompere juunior. Augustiks lavastab Margus Kasterpalu Saueaugu teatritalus Paul-Eerik Rummo «Tuhkatriinumängu», mida me hiljem hakkame mängima statsionaaris.

Pikka aega oli Draamateater number üks ja peaaegu ainuke Tallinnas. Nüüd on palju tugevaid konkurente, eelkõige NO ja Linnateater.

Mis saaks selle vastu olla? Ma olen alati olnud seda meelt, et meie teeme oma asja, nemad oma, ja selles mõttes me ju otseselt ei konkureeri.

Kaudses mõttes on see muidugi konkurents. Tallinn on koht, kus on meelelahutusasutusi tuhande elaniku kohta rohkem kui kuskil mujal Eestis. Publiku nimel ei võistle mitte ainult teatrid, vaid näiteks ka kinod ja kontserdikorraldajad.

Kui Tiit Ojasoo või Elmo Nüganen tahaks teile tööle tulla, kas võtaksite?

Nüganen lavastab uuel hooajal üle paljude aastate meil külalisena. Ojasoo töötas ju Draamateatris lavastajana ja meilt läkski NO-sse.

Meil on praegugi tugevaid lavastajaid.

Ugalal küll kodulinnas konkurente ei ole, aga Viljandi on ka väga väike linn.

See on tõesti probleem. Tänapäeval enam bussitäite kaupa teatrisse ei sõideta ning Viljandi on nii suure saali täitmiseks väike. Ugalal ei ole kerge ja müts maha kõigi nende inimeste ees, kes siin pingutavad.

ARVAMUS

MAIE-ANN RAUN,
professor

Väga võimas oli omal ajal Rõika-Meleski peeglivabrik. Peegleid toodeti seal juba XVIII sajandi viimasel kümnendil, kuid maailmatase saavutati alles XIX sajandi teisel poolel doktorikraadiga klaasikeemiku Hermann Benrathi juhendamisel. Seal toodetud peeglid jõudsid Versailles’ lossi ja Peterburi paleedesse ning said auhindu maailmanäitustelt.
Meleskis alustas ka väljapaistvaim Eesti klaasitööstur Johannes Lorup.
Kahju, et Meleskis klaasitootmine hävitati ja sealne muuseum hiljem rüüstati.

Märksõnad
Tagasi üles