Jutud sellest, kuidas liikluspolitseinikele meeldib pisiasjade eest karme karistusi soolata, püsivad rahva seas kindlalt. Enamasti lähevad need liikvele karistatu kibestumisest ja kättemaksuhimust kannustatuna, kuid mõnel puhul tuleb tõdeda, et seadusesilm on ennast tõesti naeruvääristanud.
Üks selline juhtum leidis hiljuti aset Viljandis endise Vikerkaare restorani juures ülihõreda liiklusega alal. Juhiluba taotlevale 18-aastasele neiule määrati seal 3000-kroonine trahv selle eest, et ta oli sõiduoskuse lihvimiseks istunud poiss-sõbra auto rooli.
Juriidiliselt võis politseinikul noorte karistamiseks alus olla, kuid juhtunule õiglast hinnangut anda püüdes on pikemata selge, et selline trahvisumma oli kõnealuse eksimuse eest liiga suur. See on sobilik koht küsida, kas politseil pole tõesti midagi targemat teha.
Kui politseinik oleks piirdunud suulise hoiatusega ja nõudnud liikluseeskirja rikkumise lõpetamist, poleks arvatavasti kellelgi põhjust etteheiteid teha.
Samuti olnuks arukas ajakirjanduse vahendusel inimestele meelde tuletada, et väljaspool selleks ettenähtud kohti pole lubatud juhendajata sõitu harjutada. Rannarestorani parkla on palju aastaid olnud tuntud turvalise õppesõidukohana. Kui politsei pidas mingil põhjusel vajalikuks asuda seda harjumust välja juurima, siis saanuks seda esiotsa teha pressiesindaja abiga.
Ükskõik kui veenvalt kõrged politseiametnikud kokku kogutud trahvisummadest sõltuvate tulemuspalkade olemasolu ei eita, jätavad seesugused näited vastupidise mulje. Miks unustatakse, et maine rikkumiseks ja kuulujuttude kinnistumiseks piisab ühest kahtlase väärtusega otsusest, samal ajal kui hea nime loomiseks tuleb aastaid vaeva näha?
Loo kokkuvõtteks teeb «Sakala» linnavalitsusele ettepaneku rajada politsei ja autoregistri keskusega kooskõlastatult üks aiaga piiratud väljak, kus autosõidu õppijad võiks iseseisvalt roolikeeramist proovida. Küllap leitaks ka lahendus, kuidas välistada autode kokkupõrked ning muud sekeldused. See poleks üleliia kulukas ega keeruline.