Rongad on ühed esimesed pesitsejad ja seetõttu saavad nende pojad ka eelisjärjekorras tiivad selga. See aga ei tähenda, et nad kohe nelja tuule poole laiali lendaksid. Kaarna pere, keda rahva seas sageli vanemlikus hoolimatuses süüdistatakse, jääb tegelikult kokku peaaegu aastaks, et vanalinnud saaksid võsukestele eluks vajaliku tarkuse edasi anda.
Ka enamik teiste tiivuliste lastest pole praegu veel iseseisvad, ehkki nii mõnigi on kogemata või meelega pesast välja ukerdanud. Sinikael-pardi peret võib kõigest päev või paar pärast poegade koorumist järve mööda ringi tiirutamas näha, justkui väikest rongi, kus mamma veduriks ees ja pisikesed sulepuntrad vagunitena järel.
Kodukaku poegi on juba mõnda aega olnud võimalik kohata puuokstel päevavalgust trotsimas, kui nad silmi kissitades uhiuut maailma uudistavad. Nüüd, mil juuni on alanud, on noored hallvaresedki kohe-kohe õhku tõusmas, kui mõni neist juba startinud pole.
«Emme-emme-emme-emme!» vuristab kuldnokapoeg muru mööda ema järel joostes. «Emme!»
«Noh, mis on?» uurib vanalind toiduotsingute vahepeal poolpahaselt üle õla.
«Aga võta ise, lapsuke! Näed, maas on maitsev ussike, täpselt paras sinule,» kostab mamma ja paneb mõttes kõrva taha, et sellele kogemata sündinud riimile tuleks hiljem viisijupp peale teha. Kas või hällilauluks, kui muuks ei kõlba.
«Ma ei tahhaaa ise võtta, ma tahhaan, et sina mulle annad!» jonnib väike.