Märtsi algusest, mil rohekad pruunide laikudega munad kõrgele männilatva ehitatud pessa tekkisid, olid rongaema ja -isa järeltuleva põlve eest hästi hoolt kandnud. Nüüd tiirutasid kõik neli lapsukest juba rohkem kui kuu aega taevalaotuses, kuid hoidsid endiselt vanemate ligi.
Rongad on ühed esimesed pesitsejad ja seetõttu saavad nende pojad ka eelisjärjekorras tiivad selga. See aga ei tähenda, et nad kohe nelja tuule poole laiali lendaksid. Kaarna pere, keda rahva seas sageli vanemlikus hoolimatuses süüdistatakse, jääb tegelikult kokku peaaegu aastaks, et vanalinnud saaksid võsukestele eluks vajaliku tarkuse edasi anda.
Ka enamik teiste tiivuliste lastest pole praegu veel iseseisvad, ehkki nii mõnigi on kogemata või meelega pesast välja ukerdanud. Sinikael-pardi peret võib kõigest päev või paar pärast poegade koorumist järve mööda ringi tiirutamas näha, justkui väikest rongi, kus mamma veduriks ees ja pisikesed sulepuntrad vagunitena järel.
Kodukaku poegi on juba mõnda aega olnud võimalik kohata puuokstel päevavalgust trotsimas, kui nad silmi kissitades uhiuut maailma uudistavad. Nüüd, mil juuni on alanud, on noored hallvaresedki kohe-kohe õhku tõusmas, kui mõni neist juba startinud pole.
Etüüdid muruvaibal
«Emme-emme-emme-emme!» vuristab kuldnokapoeg muru mööda ema järel joostes. «Emme!»
«Noh, mis on?» uurib vanalind toiduotsingute vahepeal poolpahaselt üle õla.
«Eee... Matahansüüa!»
«Aga võta ise, lapsuke! Näed, maas on maitsev ussike, täpselt paras sinule,» kostab mamma ja paneb mõttes kõrva taha, et sellele kogemata sündinud riimile tuleks hiljem viisijupp peale teha. Kas või hällilauluks, kui muuks ei kõlba.
«Ma ei tahhaaa ise võtta, ma tahhaan, et sina mulle annad!» jonnib väike.
«Kuss-kuss-kuss, teised linnud juba vaatavad! Las ma annan sulle siis selle teo,» rahustab ema ja pistab pala osavalt lapse nokka.
Kalendri ja kirjanduse järgi on kuldnokkadel pesast välja ronida veel veidi vara, ent ega loodus alati trükisõnast küsi. Kui pojal küpsust enam-vähem piisavalt, tuleb hakata talle toidu leidmise saladusi tutvustama.
Ka hallrästapoeg ukerdab rohu sees. Veidi eemal lendavad vanemad hoiavad hoolega pilgu peal, kuidas fotograaf võsukesest portreepilte teeb. Hea, et nad lihtsalt vaatavad, sest hallrästad võivad inimese vastu ka pealetungile asuda ja kui muu ei aita, siis talle kas või pähe lasta nagu Red Bulli reklaamis.
Ühe versiooni järgi olevatki hallrästa teine nimi paskrästas just selle kombe tõttu, ehkki räägitakse ka, et vanarahvas pidas teda pasaks linnuks, sest ta sööb marjad ära.
Parem on rahule jätta
Nii nagu rongad, ei saada hallrästadki poegi kohe pärast lennuvõimeliseks saamist laia maailma, vaid õpetavad neile mõnda aega elutarkusi. Kaarnatele omast aastapikkust ülikooli hallrästahakatistel küll läbida ei õnnestu, vaid tuleb leppida kõigest kuu või paarise põhikooliga, ent lindude erinevat eluiga arvestades on seegi austust väärt saavutus.
Ornitoloog Olav Renno räägib, et kui rästasuurusel linnul õnnestub kevadel rändelt tagasi jõuda, terendab talle suure tõenäosusega kolmeaastane eluiga, kuid paljud saavad juba ammu enne seda otsa.
Rongad seevastu on tuntud pikaealisuse poolest. Vikipeedia andmetel võivad nad vabaduses elada isegi kuni 16-aastaseks ning vanim vangistuses peetud kaaren sulges oma mustad silmad alles 44-aastaselt.
Maast leitud hallrästapoja soovitab Renno sinna jättagi, sest tema pessa tagasi upitamine võiks juhtida abitule röövlite ebatervislikku tähelepanu. «Tuleb lasta loodusel oma rada toimetada,» arvab Renno.
Ka Nigula metsloomade taastuskeskuse kodulehel õpetavad spetsialistid, et ükski terve linnu- ega loomalaps ei vaja inimese sekkumist ja tuleks rahule jätta. Mõni poeg on lihtsalt puu otsast alla kukkunud, kuid endiselt vanemate hoole all, teistele on enne lendama hakkamist rohus ringi uitamine aga lausa kohustuslikus korras ettenähtud eluetapp.
«Linnupoeg ei ole hüljatud, kui ta on elav ja püüab põgeneda, ta silmad on niisked ja täiesti avatud, ta teeb kinnipüütult kõva kisa ja roojab, puudutamisel aga tundub soe ning ta kõhupool on sagedasest toitumisest prunnakas,» loetletakse taastuskeskuse internetilehel lihtsalt tuvastatavaid tunnuseid.
Noortele maast leitud piiritajatele ja pääsukestele soovitavad siiski ka Nigula asjatundjad abikäe ulatada. Nimelt hindavad tulevased õhuvalla elanikud oma võimeid pesast välja hüpates mõnikord üle ja potsatavad maha, kuid sealt on neil iseseisvalt lendu tõusta raske, eriti piiritajatel.
Seetõttu tuleks välimuse järgi lennuvõimelised pojad, kellel udusulgi enam ei paista ja hoosuled on täis kasvanud, õhku visata, et nad tuule tiibadesse saaksid. Soovitav on seda teha muidugi mõne pehmema pinna, näiteks heinamaa kohal.
Eriti oluline on iga pääsu elu tänavu, mil paljud linnusõbrad on täheldanud nende arvukuse järsku langust.
«Kõige rohkem tunduvad olevat kannatanud suitsu- ja kaldapääsukesed, kes püüavad putukaid maale lähemal. Kõrgel jahti pidavate piiritajate ja räästapääsukeste olukord nii hull ei ole,» on märganud Olav Renno. «Küllap on putukaid allpool taimekaitsevahendite tõttu või mõnel muul põhjusel vähemaks jäänud.»
Tõsi, nagu paljud loodusesse sõitnud inimesed möödunud nädalavahetusel oma nahal tunda said, on vähemalt sääski atmosfääri kõige alumises kihis küll jalaga segada. Ent nood ilmuvad tavaliselt välja alles siis, kui iga mõistlik pääsuke juba magab.
HOIATUS
OLAV RENNO,
linnuteadja
Vanalinnud on praegu väga aktiivsed ja neid võib sageli kohata maanteel, kus paljud autode tõttu hukkuvad. Linnud ei suuda õigesti reageerida üle 70 kilomeetri tunnis liikuvate sõidukite puhul.
Ja pojad on hoopis rumalad! Maantee ääres elavatest lindudest saab vähemalt kolmandik auto all otsa ja nii jääb neid iga põlvkonnaga vähemaks.
