Puukooliomanik Kaarel Kuningas: pärnad on minu pensionisambad

Kaarel Kuninga miljonivaatega Kalda talu nõlvadel ootab ostjat mitu uhket pärnaalleed. Foto: Elmo Riig / Sakala

Karksi paisjärve kõrgel kaldapealsel, miljonivaatega Kalda talus peab puukooli Kaarel Kuningas. Kuigi seal sirgub palju ilupuid ja -põõsaid, on aukohal mitme tuhande pealine pärnaarmee. Neid on seal väga erinevaid liike ja sorte.

«Pärnad on minu pensionisambad,» naerab 70-aastane mees. «Olen hasartne korilane — kui üht asja koguma hakkan, siis ei saa enam pidama, rahale ma seejuures ei mõtle. Nii on pärnasid saanud üsna palju.»

Värvilised ja erikujulised

Kaarel Kuninga aias sirgub näiteks hästi suurte lehtedega Ameerika pärn, millest mõne on Kalda talust ostnud ka Viljandi linn. Veel troonivad seal läiklehine ja kerapärn. Viimane on poogitud kõrge tüve otsa ja kasvab kerakujuliselt.

Roheliste võrsetega pärna pügatakse nii, et ta annaks kõige rohkem rohelisi võrseid. Kanadast pärit «Winter orange’i» võrsed muutuvad aga talvel enam kui 20-kraadise pakasega hästi värviliseks.

Pärnasid on Kuninga jutu järgi erisuguseid. Võra võib olla ümmargune, püramiidne või ovaalne. Samuti varieerub uute kasvude värvus, ulatudes kollasest ja punasest oranžini. Sorditi erinevad lehtede värv ja kuju, näiteks on olemas viinamarja-, kollase- ja kirjulehiseid pärnasid.

Alustena kasutab Kaarel Kuningas suurelehelist ja harilikku pärna, millele sorte ja liike peale poogib. Selle töö on ta alles äsja maikuus lõpetanud.

Kaarel Kuninga kasvanduses on igas vanuses pärnaistikuid. Kaheksa-aastane pärn on üsna suur ning ühe ropsuga selle lahti kaevamine võiks olla puukesele liialt traumaatiline. Nii lõikab aednik juba varasematel aastatel labidaga juuri lahti. Sedasi tekib tüve lähistele korralik juurepall, mis sobitub hiljem suurde sangadega potti.

Umbes aasta potis kasvanud taimed on kenasti juurdunud ning ostjad võivad olla kindlad, et puu läheb kasvama.

Säästab pügamisest

Kõige suurem summa, mis Kaarel Kuningas pärna eest küsib, jääb 60 euro kanti. See on tunduvalt vähem, kui küsivad Põhja-Eesti ja Tallinna müüjad. Aednik märgib, et kuna ta kõige kõvem turustaja pole, kipub osa puid üle kasvama. Need «vanatüdrukud» kingib ta oma tuttavatele või poegadele.

Kuninga teada Eestis pärnade kasvatajaid eriti pole. Enamasti tuuakse need Hollandist ja Taanist ning sordiks on valdavalt «Greenspire». Just seda on kõige rohkem ka Kuningal.

«Greenspire» on poogitud harilikule pärnale. Tema leht on tolle omast ilusam ja tugevam ning sügisel pikemalt roheline. Ta on harilikust pärnast kitsama võraga ja sobib mitu põlve kestvate alleede rajamiseks, aga passib ka suuremasse koduaeda.

Kuigi Kaarel Kuningas on pärnasid kantseldanud üle kümne aasta, asus ta neid müüma alles mullu, kui nood jõudsid parkide ja alleede jaoks vajalikku suurusse.

Põhiliselt lähevad tema pärnad Eesti linnade haljastusse. «Greenspire’i» ja veel mõne kindla pärnasordi istutamine väldiks Kuninga hinnangul puude kärpimist, sest need hoiavad oma võra kuju vastavalt sordi omapärale ja lõikamine piirdub võra kuju loomisega.

Nii ei tekiks seesuguseid pahameeletorme nagu mõni aasta tagasi Viljandis, kus asuti kärpima liiglopsakalt vohanud tavalisi pärnasid. Toonane piiramine oli aga Kuninga arvates igati õigustatud, sest nüüd on need lõhmused väga ilusad. Metsas peaksid puud vabalt kasvada saama, aga linnas tuleb neid vastavalt vajadusele kujundada.

Pärnad on mesised naised

«Pärna on peetud põlvkondade traditsioonide säilitajaks ja edasikandjaks. Eesti rahva meelest on pärnad naised ja tammed mehed,» teab Kaarel Kuningas pajatada. Põlispuude seas on pärnad tema sõnul tammede järel arvuliselt teisel kohal. Suuri põlispärnasid on rohkelt just Mulgimaal.

Pärnad on ainest andnud kirjameestele. Näiteks Uku Masing on oma raamatus «Mälestusi taimedest» kirjutanud selle puu kohta järgmist: «Paratamatult on midagi pidulikku, sest ükski suur puu ei õitse nõnda, et pimedaski ta helendab.»

Pikki aastaid mesinikuna magusat kraami tootnud Kaarel Kuningas ütleb, et pärn on hea meetaim. Ta pikendab mee tegemise aega, sest on nektarit täis just siis, kui enamik meetaimi on õitsemise lõpetanud.

«Liiati on eri sortidega võimalik pärnade õitsemisaega mitmekordistada. Nii tekib eri ajal puhkevate pärnade näol konveier, mis on võrreldav Kaug-Idas kasvavate meepärnade (amuuri ja mandžuuria) omaga. Nende mett tilkuvat olemust kirjeldas mulle kunagi tuttav ja sellest tekkis huvi neid liike muretseda,» jutustab Kuningas.

Ta tõdeb, et Eestis alustab suurelehine pärn õitsemist juuni lõpul või juuli algul, nädal hiljem stardib läänepärn, kaks nädalat hiljem harilik pärn, kuni neli nädalat hiljem läiklehine pärn ja temaga ühel ajal või nädalapäevad hiljem hõbepärn.

Kuningas võib oma kogemuste põhjal kinnitada, et kodu, mille õuel kasvav pärn loob südasuvel magusat lõhna, on emotsiooniderikas.

Pärnaõietee toob külmal ja pimedal talveõhtul tagasi pärnaõite korjamise aegse lõhna, päikesevalguse ja hingerahu. Kõige tipuks tekib side suvega. Teatavasti on just pärnaõite lõhn üks suvesüdame sünonüüme. Selle puu vari aga pakub suvisel keskpäeval veidike jahedust.

Enamik pärnaliike on aeglase kasvu, kuid pika elueaga. Sajanditevanused pärnad on leidnud koha rahvaste folklooris ja mütoloogias ning olnud austatud pühade puudena.

Ka meie vanades mõisaparkides võib kohata mitme sajandi eest istutatud pärnasid. «Põlispuude istutamine on midagi enamat kui oluliselt lühemaealiste taimedega tegelemine. Kased ja kuused talude sissesõidutee ääres asenduvad varem või hiljem targemaks kasvanud inimeste abil,» nendib Kuningas.