Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/06/04/7883599t1h7e13.jpg)
/nginx/o/2018/07/05/8145620t1he704.jpg)
Tundub, nagu oleks utoopiliselt kaugel see aeg, kui jalgpalli maailmameistrivõistlused mu igapäevaellu ei kuulunud. Mängud on peaaegu iga päev, lausa kaks korda päevas, ning sõprade ja tuttavate seas käib ennustamine.
Peale selle uudised, statistika, pilkepildid kaotajatest, võitjatest ja suurimatest näitlejatest. Kõik see võtab päris suure osa päevast. Sain sellest aru, kui kolisin kohta, kus teler ei mänginud ja internetti ei olnud. Telefon on mind siiski sündmustega kursis hoidnud.
Mis saab aga siis, juba vähem kui kahe nädala pärast, kui jalgpallivõistlused lõpevad? Milline oli üldse elu enne seda? Et ennetada eesseisvaid läbielamisi, olen kapist välja otsinud vana maki ning endaga kaasa tarinud mõne lemmikraamatu.
Sel nädalal Suurbritannias alanud Wimbledoni tenniseturniiri kommentaator: «Praegusest momendist, kui algas Inglise-Kolumbia mäng, langes Wimbledoni turniiri vaadatavus Inglismaal nulli. Mängiks Andy Murray, oleks vaatamas tema isa ja ema, aga vanaema eelistaks jalgpalli.» Sellest võib järeldada, et alates 16. juulist ei pruugi ma olla ainus, kes hakkab nõutult ja tegevusetult ringi vaatama.